Nunn Augusta auline elu 1. osa

Töötasin Soomes Lintula kloostris talgulisena kaks nädalat. Kuuldes, et olen Eestist, meenutasid nunnad hea sõnaga Lintula kloostris elanud nunn Augustat, kes oli Tallinnas sündinud eestlanna.
Ema Mikaela näitas mulle kahte intervjuud kohalikest ajalehtedest 1980ndatest aastatest. Viimane artikkel on aastast 1992, siis saatis klooster nunn Augusta viimsele teekonnale.
Neile ajaleheartiklitele ja kuuldule toetudes püüan luua pildi selle tarmuka ja vaga naise elust.

1.

Mitme nunna ja iguumenja Marina meenutused on elavad. Õde Augusta oli igas mõttes sirge seljaga. Iguumenja jutu järgi polnud Augustal «seljaprobleeme» surmani. Ortodoksi jumalateenistustel on üldse palju kummardusi, kuid teatud pühadel tuleb heita ka maha, puudutada laubaga põrandat ning jälle tõusta, ja nii korduvalt.
Kuid sirge selg iseloomustas Augustat üldse, sest kui ta midagi ette võttis, siis nii ta ka tegi, puudutas see kas töid või muid tegemisi. Veel üle 90selt käis ta järves ujumas kuni jää tulekuni. Eks teised õed olid ju mures, paludes end kaasa. Kuid õde Augusta jäi enesele kindlaks. Iguumenja Marina meenutab, et ega tal elu lõpusirgel enam üksi matkama minna ei lastud, keegi oli ikka salaja kaasas, jälgis kaugemalt. Matkama?
Jah, nimelt võttis Augusta ette retki loodusesse kuni elupäevade lõpuni. Pakkis hommikul seljakoti võileibade ja kohvitermosega ning läks kõndima. Retkede üks osa oli kindlasti ka suplus. Vaielda polnud seal midagi, alati oli keegi õdedest valmis tema matku kaugusest «jagama». Probleemi sellest igatahes ei tekkinud; kas ta märkas seda või mitte, pole teada.
Augusta oli suurepärane aednik, arenenud ilumeel väljendus ka tema ikooni- ja pildikogudes.
Kas panna see nüüd eesti jonni arvele, kuid 1977. aastal lahkus õde Augusta kloostrist ja asus elama omaette. Küsimusele, miks nii juhtus, vastas ema Mikaela, et Augusta läks kellegagi riidu ja otsustas lahkuda. Oli ära mitu aastat, siis tuli, palus andeks ja oli kuni surmani kloostris. Õde Mikaela põetas õde Augustat enne tema surma.

Refereerides ajalehest loetut. Esimene artikkel
Õde Augusta, kodanikunimega Agnia Vall (1898–1992) on kulgenud pika tee haprast baleriinist nunnaks Lintula kloostrisse ja lõpuks elama Heinävesisse kloostrist väljaspool. Agnia toa seinad on täis ikoone. Albumite vanad pildid räägivad Lintulast, Valamost ja lapsepõlve Tallinnast, ajast enne revolutsiooni ja sõda.
Agnia Vall sündis 1898. aastal Tallinnas. Siin lõpetas ta kooli. Hiljem koliti Peterburi, kus ta õppis balletti Litvinova koolis, esinedes paljudes balletietendustes. 1920ndatel Agnia abiellus. Mõne aja pärast sõitis mees Soome Helsingisse ja paari suhted jahenesid. Lahutus tuli aastate pärast.
Agnia Vall mäletab soojalt oma elust kadunud sugulasi ja sõpru. «Mul olid vend ja õde. Õde suri 1920. a. Isa sõitis revolutsiooni järel 10 aastaks Ameerikasse ja kuna emal oli tasuv kontoritöö, sai ta pere elatamisega hakkama.»
Ajalootormid on paisanud sugulasi ja tuttavaid Inglismaale, Kanadasse, Prantsusmaale, Siberisse. Teadmatuse ja ebamäärasuse tusk on Agniale tuttav. «Olin Peterburis aastal 1918. Aeg oli julm, inimesed surid tänaval, oli nälg. Isa töötas sel ajal veduritehases Peterburi lähedal.»
Agnia vend viidi 1940 Siberisse vasekaevandusse sunnitööle. Vennapoja viisid sakslased vägisi II maailmasõtta. Ema suri 1940ndatel.
Kuigi kontaktid Eestis veel olevate sugulastega on kustunud, ei kurda Agnia üksindust. «Minul on jumalaema ja Piibel. See on kogu mu elu.»
Koolis väärtustati keelte õppimist. Agnia Vallil on piibleid seitsmes eri keeles: soome, vene, kirikuslaavi, prantsuse, saksa, inglise ja rootsi. Raamaturiiulis on ikoone, pilte, raamatuid, mälestusi. Seal on ka mitu vahaäärtega kaustikut, mis on täidetud Piibli kirjakohtadega samuti seitsmes eri keeles. Need salmid on armsaimad ja kirjutatud kauni käekirjaga.
(Järgneb.)
Miina Piir