Mõtteid isast ja ta ajast, 3.

(Algus EK nr 35/23.8.)
 

Enn Soosaar

Isast jäi maha viis jooksvat riiulimeetrit
kladesid. Need on täis kirjutatud ta jutlusi, piiblitunde, ettekandeid,
kõnesid, varasemad pärit kolmekümnendatest, viimased üheksakümnendate alguse
aastatest. Talle ei tekitanud raskusi ilma tekstita kõneleda, ja eks suurem osa
ta erinevaid esinemisi olidki (näiliselt) eksprompt ülesastumised.

Isast jäi maha viis jooksvat riiulimeetrit
kladesid. Need on täis kirjutatud ta jutlusi, piiblitunde, ettekandeid,
kõnesid, varasemad pärit kolmekümnendatest, viimased üheksakümnendate alguse
aastatest. Talle ei tekitanud raskusi ilma tekstita kõneleda, ja eks suurem osa
ta erinevaid esinemisi olidki (näiliselt) eksprompt ülesastumised. Samas
kulutas ta tunde, vahel mitu päevagi iga tõsisema esinemise ettevalmistamiseks.
Pühapäevane jutlus kuulus kahtlemata viimaste hulka ja sündis tavaliselt ikka
kahes järgus. Alguses luges ta tugitoolis eksegeesi, kommentaare, vahel ka
nende meeste samal teemal peetud jutlust, keda ta respekteeris (ja keda
ühtekokku ei olnud palju), siis istus kirjutuslaua taha ja asus kirjutama.
Klade oli tal kantslis kaasas, aga teksti maha ta küll ei lugenud.

Tudengipõlves ja kolmekümnendate teisel
poolel ilmutas ta pidevalt oma mõtteid vaimulikes väljaannetes ja võttis
vahetevahel sõna mõnes päevalehes. Paraku ei säilitanud ta väljalõikeid (või
põletas need arreteerimishirmus, teades teistelt kuuldu põhjal, et trükitud
ning kirjutatud paber on see, mida läbiotsijad himustasid leida ning
«süütõendina» konfiskeerida). Paari juhuslikult allesjäänud artikli järgi
paistab ta olnud noorest peast üsna äge polemiseerija. Paljudele, kes teda
hilisemast ajast tundsid rahuliku ja kompromissialti mehena, võinuks toonane
ägedus üllatadagi.

Siiski on mitmed ta nooremad ametivennad –
mõni tunnustuse, mõni õlakehitusega – meenutanud, kuidas Soosaar ühistel
arutluskoosolekutele kaitses vahel peaaegu et üksi jäädes, kuid alati
argumenteeritult luterliku dogmaatika põhimõtteid ja traditsiooni järjepidevuse
vajalikkust. Mustast talaarist – Martin Lutheri aegsest õpetlaserüüst – ei
loobunud isa elu lõpuni ega oleks nõus, ma oletan, talaari ka praegu vöötatud
alba vastu vahetama.

Ta andis välja sisemisjoni ajakirja Püha
Kohus ja oli lühikest aega EELK ajalehe Eesti Kirik eelviimane peatoimetaja
enne selle sulgemist 1940. Tema tegevtoimetuse all sündis «EELK Aastaraamat
1956», too esimene ja viimane nõukogude ajal trükki lubatud kiriklik kogumik,
mida tsensor küll kärpis, kuid kuhu usuasjade volinik, st riigivõim ei teinud
ettekirjutisi, mismoodi ühte või teist teemat tuleb käsitada. Mõned ta saksakeelsed
kirjutised ilmusid hiljem paaris Ida- või Lääne-Saksamaal välja antud
koguteoses. Lisada võiks sedagi, et märkimisväärse osa Jaan Kiiviti nime all
avaldatud saksakeelseid meditatsioone ja mitmed peapiiskopi Läänes peetud
jutlused pärinesid Albert Soosaare sulest.

Kõik ülejäänud, mis viiekümnel aastal
paberile pandud, jäi sellelsamal viiekümnel aastal käsikirja, osa mustandis,
mis nõuaks kohendamist, osa kirjutusmasinal ümber löödud ja niisiis
viimistletud. Tavamõttes sahtlisse kirjutaja isa ei olnud, sest kõik tekstid
olid mõeldud auditooriumile, isegi kui kuulajate arv kuuekümnendate aastate
mõnel pühapäeval Hageri kirikus on mõnikümmend. Ühe perikoopide rea jagu
jutlusi pealkirja all «Usk, lootus, armastus» avaldas kirjastus Logos postuumselt
1996.

Mu lapsepõlv möödus perekonnas, mida sõda
ja sõjajärgsed vapustused ei lõhkunud, ja juba see asjaolu muudab toonase
argipäeva lapse mälestuskildudes helgemaks. Toiduga oli kitsas, aga mitte
kunagi nii kitsas, et homset tulnuks peljata. Jätkus endale ja jätkus
jagamiseks ja pärast sõda pakkide saatmiseks Venemaale. Ema ei hoolitsenud
mitte ainult oma lähisugulaste eest, vaid pakke (tingimata vineerkastis ja
mitte grammigi üle kaheksa kilo) said ka teised. Tõeline puudus ja ahastus, mis
toimimisvõimet halvas ja puudust süvendas, saabus Eesti külasse alles pärast
1949. aasta küüditamist ja kolhooside «tegemist».

Mu isal oli kaks suurt armastust või
harrastust, nimelt aed ja pildistamine. Me elasime ainult kolm suve Kernu
kirikumõisas, aga juba selle lühikese ajaga jõudis ta märgatava osa umbrohtu
kasvanud räämas mõisaparki korda teha ja suure aiarõdu esise avara väljaku
lillepeenarde ning jalgradade labürindiks muuta. Vaevalt oli 1944. aasta talve
lumi Hageri õues sulanud, kui isa kaalus kangiga kive ja kaevas labidaga maad.
Mõlemas kohas oli varemgi olnud ilu- ja kasuaed. Aga isa ei taastanud vana. Ta
nägemus erines olnust ja uued jalgteed ning klumbid tulid sinna, kus neid
polnud enne olnud, kunagised kivipiirded kadusid või said mujale ümber laotud.

Lilled olid ta lemmikud. Peenrad – kitsad
ja laiad, ristkülikud, ruudud ja rombid – olid nii seatud, et õitsemine toimus
kevadest sügiseni, esimesena lumikellukesed ja krookused, viimasena floksid ja
astrid. Nagu vanaisagi, nii rajas ka tema oma aja kohta päris suure viljapuude
ja marjapõõsaste aia. Kes linnast külas käis, ja külalisi käis rohkesti, viis
suvel karbi, purgi või mannerguga kaasa vaarikaid, kolme värvi sõstraid,
tikreid, sügisel ploome ja õunu. Ema asi oli hoidised teha ja sõja ajal
suhkrupeedist siirupit keeta.

(Järgneb.)