(Algus EK nr 34/23.8.)

Alar Kilp, TÜ politoloogia lektor

(Algus EK nr 34/23.8.)

Religioon «religioonita» riikidevahelistes suhetes

Ka võib pidada küsitavaks, kuivõrd ilma
religioonita on riikidevahelised suhted möödunud sajanditel olnud. Euroopa
riikide koloniaalvalduste laienemist 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel
poolel mõtestati ja õigustati kõige muu kõrval ka usuliselt. Usulise mõõtmeta
ei ole võimalik mõista ei Ameerika Ühendriikide kodusõda ega Lõuna-Aafrika
apartheidi. Täna ei pea me Esimest maailmasõda küll ususõjaks, kuid iseseisva
Tšehhoslovakkia president aastatel 1920–1935 Thomas Masaryk (1850–1937) tõi
1925. aastal Esimese maailmasõja vallandanud põhjuste hulgas esile ka usulise
sõja venelaste ja serblaste õigeusu, Austria katoliikluse, Saksamaa
protestantismi ja prantslaste katoliikluse vahel!

Maailma poliitikas pikalt domineerinud
peamised ideoloogiad – kommunism ja natsism – omasid mõlemad religioonide
tunnuseid. Kui mõista religiooni funktsionaalselt, siis ideoloogiate ülemvõimu
ajastul religioon mitte ei kadunud ühiskonnast, vaid religiooni rolli asusid
täitma ideoloogiad.

Eric Voegelin on seetõttu nimetanud
kommunismi ja fašismi kristlike traditsioonide asemele tulnud poliitilisteks
religioonideks, mis asendasid usulised õpetused selliste teaduslike
maailmavaadetega nagu teaduslik sotsialism ja 
teaduslik rassiteooria.

Traditsioonilist religiooni võib religiooni
kombel asendada isegi liberaalne sekulaarne maailmavaade, mis oma äärmuslikul
kujul võib olla samavõrd «pime» ja «kompromissitu» kui usuline äärmuslus.
Ernest Gellner on viimast hoiakut nimetanud ratsionaalseks fundamentalismiks.

Isegi kui mitte mõelda religioonist läbi tema
ühiskondliku funktsiooni, on küsitav, kas ideoloogiate kõrgajal, 1930ndatel
aastatel, oli religioon ikka poliitikast eemale jäänud. Christopher Dawson
kirjutas aastal 1935, mil ideoloogiate suurimad kuriteod olid veel tegemata (ja
osa neist veel avalikkuses teadmata), et kommunism on usklike seas ülimalt
populaarne oma «ususarnase loomuse» tõttu, et Saksamaa luterlaste seast
pärinevad natside kõige innukamad toetajad ning nii Inglismaal kui Ameerika
Ühendriikides pole võimalik läbi viia ühtegi poliitilist muudatust ilma
«usulise arvamuse toetuse või usulise idealismita».

Huvitav on ka Dawsoni väide, et 1935.
aastal tegelesid usklikud poliitiliste ja sotsiaalsete probleemidega üldse
palju rohkem kui sajand varem, kuna 19. sajandil «inimesed uskusid, et nende
tsivilisatsioon oli kõige laiemas mõttes kristlik», 1935. aastal see aga enam
enesestmõistetav ei olnud.  

Hoolimata sekulaarsete ideoloogiate
religioonilaadsest olemusest, ei ole kahtlust, et maailmasõdade tulemusel
tekkinud kommunistlikud riigid, sekulaarsed Iisrael, India ja Türgi,
tunnistasid religiooni teatud «äraolekut» maailma poliitikast.

20. sajandi teisel poolel on aga toimunud
religiooni tagasitulek või taaselustumine rahvusvahelistes suhetes. Kasvanud on
religiooni olulisus siseriiklikus poliitikas ja religiooni mõju
rahvusvahelistele konfliktidele. Peamiste verstapostidena religiooni
tagasitulekus on nimetatud sekulaarse arabismi lüüasaamist 1967. aasta
Kuupäevasõjas Iisraeli ja araabia maade vahel, Iraani 1979. aasta  islamirevolutsiooni, katoliikliku
solidaarsusliikumise sündi kommunistlikus Poolas, Nõukogude Liidu
kokkuvarisemist, 11. septembri 2001 terrorirünnakuid.

Et tendents oli täies hoos juba 1980ndatel
aastatel, annab tunnistust Huston Smithi hinnang 1987. aastal, ta nimetas religiooni
tagasituleku tunnusteks katoliiklikku vabastusteoloogiat Ladina-Ameerikas,
kristlikke uusparempoolseid Ameerika Ühendriikides, ägenenud usulis-poliitilisi
debatte abordi, maailma loomise ja tuumasõjavastasuse üle ning religiooni mõju
autoritaarsete režiimide kukutamisele mitmel pool maailmas.

Pärast külma sõda – religiooni tagasitulek

Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega ei
lõppenud mitte ainult külm sõda. Kui veel 1960ndatel aastatel oli mitmel
Euroopa riigil olulised koloniaalvaldused Aasias ja Aafrikas, siis mõisteti ka
riike maailmas arengumaade ja arenenud riikidena, kus viimased olid progressi
ja eeskuju näiteks, mida arengumaad peaksid järgima.

Pärast külma sõda on sellised ettekujutused
kadunud. Täna räägitakse pigem multikultuursusest ning kultuurispetsiifilistest
arenguvõimalustest. Ühe põhjusena, miks religioon on täna poliitikas olulisem
kui varem, on Scott Thomas öelnud, et erinevad maad ja rahvad soovivad oma
ühiskonda, majandust ja riiki arendada vastavuses oma kultuurile ja traditsioonidele.
Täna ei ole enam ühte ja ainuvõimalikku arengumudelit.

Ajastu märgiks on lisaks hüppelisele
tõusule haridustasemes, kommunikatsioonivahendite arengus ja levikus
seniolematu usuliste liikumiste ja organisatsioonide paljusus. Rohkem kui
kunagi varem tuleb Richard Neuhausi kombel küsida: «Kui keegi ütleb, et
religioon mõjutab avalikku poliitikat, 
siis kerkib küsimus, kelle religioon? Kui keegi arvab, et ühiskond on
mingis mõttes kristlik ühiskond, kerkib küsimus, kelle kristluse?»

Religioon on «tulnud tagasi» maailma
poliitikasse mitmepalgelisena ning läbi paljude eestkõnelejate ja
usulis-poliitiliste liikumiste. Kaasajal pole enam küsimus selles, milline on
kristluse või islami, katoliikluse või luterluse poliitiline seisukoht, vaid
milline seisukoht ja milline liikumine nendes usutraditsioonides teatud
küsimustes domineerib.

(Järgneb.)