Missa ordinaariumi vormelite taust ja tähendus 1. osa

1.
Kui varajase kristluse aegadest pärineb ütlemine unus Christianus nullus Christianus (üksik kristlane – ei ühtegi kristlast – toim.), siis kaasaja religioossust iseloomustavaks väljendiks peetakse eelmisele vastandlikku believing with­out belonging (uskuda ilma kuulumata – toim.).
Jeesus seadis armulaua ööl, mil ta ära anti. Tema kogudus oli laiali pudenemas: Juudas oli Jeesust ära andmas, Peetrus teda salgamas, ülejäänud jüngrid tema juurest põgenemas. Sel murenemise ja hajutamise hetkel andis Jeesus oma jüngritele oma ihu osaduse. Believing-without-belonging-ajastu sarnaneb kaheteistkümne jüngri hajutamise ööga. Seepärast tundub olevat õige aeg järele mõelda, mis õieti toimub siis, kui kogudus on koos selleks, et pühitseda armulauda. Järgnevalt vaatleme lähemalt missa ordinaariumi vormeleid Kyrie, Gloria, Sanctus ja Agnus Dei.
Armulaud vajab ettevalmistust, sest armu ei saa haarata möödaminnes nagu mütsi riiulilt. Kristuse ihu osadusest osasaamine eeldab ka kristlaste koosolemist ihu ja hingega. Jumalateenistuse liturgia, millesse armulaud on mähitud, suunab meid samm-sammult sellesama ihu osaduse suunas, et ristirahvas ei pudeneks laiali, ei muutuks nullus Christianus’eks.

Kyrie eleison
Inimene ei saa astuda Jumala ette oma õigust nõudes, vaid ainult armu ja halastust paludes. Liturgias vormub uskliku igatsus Jumalaga kohtuda sõnadepaari kyrie eleison (Issand, halasta – toim.). Et seda vormelit mõista, peame esmalt vaatama lähemalt sõna kyrie.
Sõnad «isand» ja «Issand», mida eesti keeles on võimalik eristada, ei ole niisama selgelt eristatavad kreeka keeles (ja enamikus teistes keeltes) ning neil on Uues Testamendis eri tähendusi. Aga selle, kui oluline on mõiste kyrios Kristusega seotuna, toovad esile kaks kirjakohta: Rm 10:9 järgi sõltub sellest inimese õndsus; Fl 2:5–11 inimeste poolt Jee­suse Kristuse oma Issandaks tunnistamine on kogu Jumala päästetöö eesmärk.
Kyrie iseenesest on vokatiiv («oo isand / oo Issand!») sõnast kyrios. Vokatiiv rõhutab pöördumise tugevdatud emotsionaalsust, tungivat soovi. Paraku ei kajastu kyrie vokatiiv vastava eestikeelse vormeli grammatikas.
Nüüd vaatame lähemalt verbi eleeō. Seda võib eesti keelde tõlkida kahte moodi: «armu heitma» või «halastama» – ja huvitaval kombel on ida- ja läänekirik Eestis võtnud liturgias kasutusele erinevad tõlked – läänekirikus «Issand, halasta» ja idakirikus «Issand, heida armu». Küllap on see asjaolu seotud meie piiblitõlke ajalooga. Wastses Testamendis (1686) on näiteks Mt 15:22 tõlgitud «heida armo minno pähle», aga esimeses eestikeelses Piiblis (1739) «hallasta minno peale».
Paistab, et «armu heitma» on arhailisem, lõunaeestikeelne väljend ja «halastama» uuem, põhjaeestikeelne vaste. Esimene tõlkevariant kõlab rohkem pöördumisena kuninga poole («Kristus Pantokrator, heida armu»), teine pöördumisena ennekõike Lunastaja poole ja tundub seepärast hoidvat madalamat profiili («rohkem nagu pimedad tee ääres, kust Jeesus läheb mööda»).
Kyrie eleison vormelina on olemas juba Vanas Testamendis, Septuagintas näiteks Ps 6:3; 9:14 või Js 33:2. Sealgi paistab see olevat poolliturgiline hüüd. Eesti keelde on need Vana Testamendi kirjakohad tõlgitud «Issand, ole mulle/meile armuline» (mitte «Issand, halasta»).
Mt 15:22 ja Mt 9:27 (pimedate hüüd) kohaselt on kyrie eleison palvehüüd haigete eest. Liturgias kujunes alates apostellikest konstitutsioonidest (4. saj) kyrie eleison’ist kristliku jumalateenistuse osa kui palvehüüd, mis kuulus eestpalvete juurde. Kui roomlaste aladel sai kreeka keele asemel valdavaks ladina keel, muudeti ka jumalateenistused ladinakeelseks. Kyrie eleison säilis liturgias ainsana kreekakeelsena. Rooma liturgias lisandus Kyrie eleison’ile Christe eleison (Kristus, halasta – toim.).
Hilisema Kyrie tekst koosneb kolmest fraasist: Kyrie eleison – Christe eleison – Kyrie eleison. Kui EELK (olgu siis vana või uut) liturgiat võrrelda õigeusu pühapäevase ehk Basilios Suure ja Johannes Kuldsuu liturgiaga, siis viimastes kordub: «Issand, heida armu» kuuskümmend kuus korda pluss üks, mida diakon ütleb vaikselt. Kuuekümne kuuest korrast mõne kõrvust või mõtetest mööda laskmist võid endale lubada, ent kui kyrie kõlab vaid üks kord, siis on parem kohal olla ja kogu hingega kaasa paluda.

Gloria
Gloria (au – toim.) tuleb otse jõuluevangeeliumist Lk 2:14, kuid ka sellel liturgia laulul on oma eellugu Vanas Testamendis. Kreeka doxa vasteks heebrea keeles on kavod. Vastava verbijuure esimene tähendus on «raske olema», «kaalukas olema», sellest tulenevalt on ta ka «rikas olema», «auline olema», «aupaistet omama» jne.
See sõna esineb Vanas Testamendis sageli profaanses kontekstis ja seotuna inimestega, millegagi, mis on seotud rikkusega ja mis avaldab teistele inimestele muljet, näiteks 1Ms 13:2.
(Järgneb.)
Mare Palgi