Jumalikku armastust ülistav laulik

Aristokraatsest Umbria perekonnast pärit Jacopone töötas juristina.
Kui tema naine suri, oli Jacopone 47aastane. Teadmata põhjusel loobus da Todi ametist ning hakkas räbalates kahetsejaks, bizzacone’ks. Kümme aastat hiljem astus ta frantsiskaani ordu liikmeks. Da Todi veetis palju aega püha Franciscuse elu üle mediteerides. Ka armastas ta kirglikult Daam Vaesust. Siis sekkus ta paavstivastasesse võitlusse, mispeale vangistati ning istus ligi kümme aastat vangis. Oma elu viimased aastad elas ta vaga vaimulikuna kloostris.
Jacopone da Todi luuletused on ühed vägevaimad religioossed laulud rahvakeeles enne Dantet. Da Todi Jumalast täidetud armastuspoeesia on kristlikus traditsioonis tõeliselt mõjuv. Kristuse inkarnatsiooni ja ristilöömise  läbi koges  Ja­copone Ju­ma­­la armastuse müstilist hullust. Ta kirjutas: «Armastus, sa oled mu ajanud hulluks!» Da Todi peab hullust Kristuse armastuse pärast suurimaks tarkuseks.
Ta laulab hingest, mis on uppunud jumaliku armastuse ekstaasi. Hing, mis nagu «veinitilk meres» kaotab «enda ja eneseteadvuse» ning «saab üheks Jumalaga». Nii segunedes Jumalaga saab hing jumalikuks. Ühinenuna Kristusega saab ta «peaaegu Kristuseks». Joobununa armastusest jõuab ta surmani ristil ja lõpuks on Jacopone armastuse narr, kes kuuleb kogu loodut hõiskamas seda armastust.
«Arm, arm, arm – Jeesus!» hõiskab Jacopone da Todi ning elab alati oma surematutes lauludes.
Mu hing, igavik on sinus
ja igavesed on rõõmud,
mida otsid;
meelterõõmud ei
kesta kaua.
Tõuse Jumala juurde
ja õnn ei lõpe,
lõppematus rõõmus
Tema annab õndsuse.
Jaan Tooming