Immaculata – meie ideaal 4. osa

Militia Immaculatae rüütelkonnas kerkivad ka mõningad sektidele omased jooned. Nii Kolbe kui ka Stehlin rõhutavad, et päästa tuleb võimalikult palju hingi (kes muidu hukkuvad), kasutades kirjanduse levitamiseks moodsaimaid tehnilisi vahendeid jne. Nende väide, et «Kirikut saab säilitada ja uuendada ainult läbi innukate kutsumuste», kõlab nagu lahkuskude õpetus, et Jumala toimimine sõltub inimeste isiklikest omadustest.
Maagiliselt jällegi kõlab, et teatud imettegeva medaljoni levitamine (õmmeldes selle inimestele salaja riiete sisse jne) kutsuvat usku esile ka kirikukaugetes inimestes.
Eriti kummaline on Rooma kiriku pidamine Antikristuse paigaks, mis alates Lutherist on iseloomulik paljudele protestantlikele rühmitustele. Sel juhul langeks kogu katoliiklus, sest kui Rooma võib eksida, siis pole katoliiklus enam eksimatu, mida ta aga on katoliiklaste endi muudetamatu kontseptsiooni järgi.
Karl Stehlini teoses leidub aga ka kiiduväärset. Näiteks ütleb ta, et igaüks järgigu seda kutsumust, mis talle on antud, siis Jumal korraldab põhjuste ja tagajärgede vahekorrad nii, et asjad laabuvad otsekui iseenesest. Või kui ta kutsub järgima vaesuse ideaali, mis mõjuvat misjonil nagu magnet (meie vastupidiselt oleme pigemini arvanud, et rikkuse demonstratsioon mõjub kirikule nagu magnet).
Õige on ka Stehlini väide, et patuseid ja usuvastaseid ülemuste käske ei tohi kuulata: «Sellisel juhul ei ole ülem Jumala esindaja ja meil ei tule talle alluda.»
Lausa lohutav on lugeda, kui «luterlikult» kutsub veendunud katoliiklane allumatusele – protestantlik allumatus avaldub sageli kahjuks vastuhakuna kiriku traditsioonile. Selle hulka kuulub ka vastuseis Jeesuse ema austamisele protestantlikes kirikutes.
Ühelt poolt suurustleme, et kristlasi on maailmas kõige enam, seejärel unustame, et enamiku kristlastest hõlmab katoliiklus, mis on kujuteldamatu ilma Neitsi Maarjata.
Suhtumine Maarjasse segab meie vahekordi ka ortodoksidega. Sest nagu ütleb Sergei Bulgakov:
«Kristlus ainult Kristusega, kuid ilma Jumalaemata, on oma olemuselt teine religioon kui ortodoksia ning protestantlus on kirikust lahutatud mitte oma üksikute eksituste ja meelevaldsete kärpimiste tõttu, vaid eelkõige – ja olemuslikumalt kui kõik muu – oma puuduva tunde tõttu Jumalaema suhtes.»
Oikumeenilisel ajastul tasub meil taas mõelda Neitsi Maarjale, keda tunnistame igal pühapäeval oma kõige põhilisemas usutunnistuses, mida kiriku traditsioonis nimetatakse apostlikuks.
(Lõpp.)
Arne Hiob, teoloogiadoktor