Elades erinevustega: inimese seksuaalsus 2. osa

(Algus EK nr 4.)
Living with Diversity: Human Sexuality
Abielu kui ülim inimlik side
Iga inimene saab olla kas mees või naine. Inimeseksolemine tähendab peale selle ka olemist lähedasemates või kaugemates suhetes vastassoost inimestega. Inimene on seksuaalne olend, olenemata sellest, kas tal on seksuaalseid kohustusi ja läbikäimist või ei. Ka neitsitel ja vallalistel on seksuaalsus, mida kõik inimesed kuidagi läbi elavad. Seksuaalsus integraalse mõistena kuulub olemusse ega ole vaid suhet iseloomustav suurus. Inimestega on lugu nõnda, et meel on igal juhul haaratud teatud lootustest, kujunditest; meie käitumine on mõjutatud muu hulgas ka soorollide poolt kujundatud mudelitest jne.
Ent elu näitab, et igale inimesele ei ole antud astuda abielu staatusesse. Abielu on algse mõtte kohaselt olnud kogu elu kestev liit mehe ja naise vahel ja sellisena muidugi Jumala and. Kristlik norm on ikka olnud selline, et inimese mina sügavamad müsteeriumid, mis sisaldavad meheks või naiseks olemist, leiavad reeglina väljenduse abielus või siis lausa erilise `omaette olemisena’ nende elus, kes mõistavad tsölibaati kui ühte Jumalale pühendumise vormi ja erandit (1Kr 7:7) ja kellele ei valmista tsölibaat raskusi.
Mõned abielu iseloomuliku jooned küll varieeruvad ühiskonniti, kuid kristlastel on olnud tavaks eristada abielu kolme eesmärki, mis panevad aluse sarnasele arusaamale normaalsetest seksuaalsuhetest.
Abielu sigitav (procreative) eesmärk. Astume nüüd sammukese edasi loomisest elu jätkamisele. Teeme seda liikudes juurtelt viljadele: «…olge viljakad ja teid saagu palju…», selline on Jumala sõnum (1Ms 1:28) ajast, mil Jumal otsustas säilitada inimkonna, mille Ta oli loonud. Ja eks inimesed juhindusidki Jumala loomistööst ja tema õnnistusest, mis on kodeeritud loomiskorda.
Seetõttu oleme kõik olemas, seetõttu kirjutasin artikli, keegi trükkis ja keegi praegu loeb. See norm ei kanna vilja mitte küll iga abielupaari elus, mõned neist on paraku lastetud bioloogilise viljatuse tõttu. Lastetus on siiski filosoofilise terminoloogia kohaselt juhuslik (accidental), mitte olemuslik (essential).
Abielu suhestav (relational) eesmärk – inimestevaheline side ja kaaslus on väärtus isegi siis, kui abielu ei ole õnnistatud lastega. See eesmärk peab kultiveerima ja arendama suhet. Õrnus ja romantiline armastus on võimalikud ja seda tuleb vaadelda kui normaalset nähtust ka lastetutes abieludes. Siin on rõhk truul kaaslusel kui ühel abielu eesmärgil. Puhas erootiline armastus on personaalne armastus, täidetud ihalusest, mis ei ole suunatud mitte meestele ja naistele `üldiselt’, vaid just kindlale isikule.
Sellepärast on mõistetav, miks ei teki juhuslikes seksuaalvahekordades tõelist isikutevahelist suhet. Normaalne abielu on normaalne suhe kahe asjasse puutuva isiku vahel, kes on küll üheväärsed, kuid mitte identsed. Saame öelda, et abielu suhestavat eesmärki on raske saavutada täielikult ja «ühe liha – ühendust» on võimatu realiseerida, kui abieluside ei ole monogaamne. Suhestavat otstarvet saab täita ka siis, kui abikaasad naudivad seksuaalset suhet ja väldivad rasedusele viivat eostust.
Abielu tervendav (healing) eesmärk. Abielu kannab hoolt meie seksuaalse loomuse mõõdukuse ja distsipliini eest. Inimese tervendamine on üks eesmärke, mille suunas Jumal lisaks muule ka läbi abielusideme töötada saab. Abielu on kestev kohustus sidemeks, järelikult ei saa olla sellist asja nagu `prooviabielu’. Inimene peab elama kogu oma elu, mitte «proovima elada» kord nii, kord naa.
Kristlik kultuur ja traditsiooni tarkus seisnevad ka selles, et anda igale põlvkonnale õige elamise alternatiiv. Mitte kõike ei pea uuesti `proovima’. «Ühe liha» ühendus on mõeldud toimima ainult abikaasade vahel. Seetõttu `prooviva kooselu’ partnerid ei ole abikaasad.
Ebanormaalsed inimlikud suhted
Seksuaalsete anomaaliate nagu homoseksuaalsus, nekrofiilia, zoofiilia, pedofiilia jne hulgas on esimene enam levinud ja tuntud kui ülejäänud. Üldiselt arvatakse, et 2-5% elanikkonnast on valdavalt homoseksuaalse orientatsiooniga. On raske öelda, kui paljud neist on homoseksuaalse käitumisega. On tähtis näha erinevust orientatsiooni ja käitumise vahel, kuna inimene ei ole vastutav oma ihaluste, kujutluste või fantaasiate, küll aga oma tegude eest.
Diskussioon homoseksuaalsuse üle avab ka sellega seotud probleemideringi spektri. Näiteks võib pedofiiliat iseloomustada kui seksuaalset vägivalda lapse suhtes. Kui pederastias pedofiilia materialiseerub seksuaalses ühenduses täiskasvanu ja poisi vahel, siis on viimati mainitu tavaliselt ohver ja teda ei saa nimetada partneriks.
Homoseksuaalsuse küsimusest Piiblis
Näib, et homoseksuaalse orientatsiooni probleemi Piibel ei puuduta ega lahka seetõttu ka selle võimalikku lätet. Juttu on vaid praktikast ja homoseksuaalset käitumist taunitakse otsekoheselt. Samuti taunitakse väga otseselt homoseksuaalset vägistamist (1Ms 19:1-25; Km 19:11-20:48) ja homoseksuaalset praktikat kui niisugust märgistatakse kui «jäledust», millele järgneb koguni surmanuhtlus (3Ms 18:22; 20:13).
(Järgneb.)
Randar Tasmuth