EELK ja tema missioon tänases Eestis 1. osa

TOIMETUSELT: Õpetajate Konverentsi missioonitoimkond peab vajalikuks üldkirikliku diskussiooni algatamist Veiko Vihuri poolt konverentsil peetud ettekandes püstitatud küsimuste üle. Õpetajate Konverentsil rühmatööna arutatu oli vaid esimene samm. Rühmatööde tulemused peaksid inspireerima edasist arutelu nii kirikuvalitsuse ja tema asutuste kui ka praostkonna ja koguduse tasandil.
Eesti Kiriku leheküljed on diskussiooniks avatud.

Ettekanne Õpetajate Konverentsil 21. jaanuaril

«Mida me peame tegema, mehed-vennad?» Ap 2:37
Õpetajate Konverentsi poolt moodustatud visiooni- ja missioonitoimkond otsustas tänavu välja tulla kahe kaasettekandega, mis käsitleksid EELKd ja tema missiooni seoses nii kiriku enda sisemise kasvamise ja arenguga kui ka suhetes ühiskonnaga. Minu ettekanne hõlmab neist esimest suunda, kuigi ma ei saa päriselt mööda minna kiriku ja ühiskonna suhetest. Siiski pean oma mõtete esitamisest palju tähtsamaks keskendumist rühmatööle, mis peaks meie kaasettekannetest välja kasvama. Niisiis on alljärgnev mõeldud pigem sissejuhatusena rühmatöödesse.
Miks me üldse vajame visiooni Kirikust ja tema missioonist? Möödunud aastal ilmunud raamatus «The Future of Christianity» (Kristluse tulevik) kirjutab Oxfordi Ülikooli ajaloolise teoloogia professor Alistair McGrath, et 21. sajand saab olema ühelt poolt rooma-katoliku kiriku päralt (kes on muutunud Lääne-Euroopa kirikust tõeliseks maailmakirikuks) ja teisalt nelipühiliikumise ning selle sugulase evangelikanismi päralt.
Traditsioonilisi protestantlikke konfessioone nagu anglikanismi, metodismi ja presbüterianismi näeb ta paremal juhul vaid stagneerumas kui mitte alla käimas ja oma positsioone kaotamas. Sellesse loetellu võiks lisada ka luterluse.
Muidugi ei pruugi me tuntud professoriga nõustuda, kuid tema nukravõitu ja samas irriteeriv nägemus protestantismi peamiste suundade tulevikust paneb mõtlema põhjuste üle, miks on sekulariseerumine kõige valusamalt tabanud just protestantismi peasuundi, teiste seas luterlust.
Põhjus, miks me vajame selget, konkreetset visiooni EELK missioonist ja rollist Eesti ühiskonnas, on minu jaoks iseenesest lihtne: EELK annetajaliikmete arv on viimastel aastatel järjekindlalt kahanenud, ametitalituste arv langenud ning usu ja kiriku osatähtsus inimeste elus marginaalne.
Kui 1990ndate alguses veel loodeti, et sõjaeelseid positsioone õnnestub ehk tagasi võita, siis praegu on tunda teatavat resignatsiooni, leppimist allajäämisega, rahulolemist selle piskuga, mis meile jäänud on. Sellele lisandub nõutus, mida siis ette võtta. Lühidalt – me ei ole enam tegijad.
2000. a rahvaloendusel nimetas 152 237 inimest ennast luterlaseks, mis teeb 13,5% kõigist rahvaloendusel küsitletutest. EELK annetajaliikmete arv on veelgi väiksem, olles praegu umbes 45 000. Õpetaja Toomas Paul tõdeb, et kiriku aktiivsete toetajate osakaal on võrreldes 1981. aastaga jäänud samale tasemele – umbes 4% eesti rahvast toetab aktiivselt kirikut.1 See paneb küsima, kas kirikul on Eesti ühiskonnas üldse tõsiselt võetavat kandepinda?
Teiselt poolt tunnistab 2002. aastal Riigikogu kantselei poolt tellitud avaliku arvamuse uuring, et 77% Eesti elanikkonnast peab südamelähedaseks kolme suuremat kristlikku konfessiooni: 39% luterlust (eestlaste seas üle poole, 51%), 28% õigeusku ja 10% katoliiklust. Neile lisanduvad teiste kristlike uskkondade toetajad.
Ma näen praegu ainult kahte võimalust – kas leppida oma praeguse tagasihoidliku staatusega, jätkata kahaneva liikmeskonnaga koguduste teenimist nii hästi kui suudame, või üritada oma tegevust ja rolli Kirikuna analüüsida ja mõtestada, selleks et midagi muuta.
Viimase aja arutlustes on kõneldud peamiselt kahest mudelist, mida võiks tinglikult nimetada nišikiriku ja sotsiaalkiriku mudeliks. Mõlemad nimetused on tekitanud palju poleemikat, seda enam, et igaüks võib kõnealused mõisted täita konkreetse sisuga vastavalt oma ettekujutusele asjast.
Meie kirikus on nii neid, kes ei taha leppida tagasihoidliku ühiskondliku nišiga, mis EELK-l praegu ilmselgelt on, kui ka neid, kes näevad sotsiaalkiriku mudeli rakendamises katset muuta EELK mingisuguseks sotsiaalasutuseks, piltlikult öeldes kristlikuks supiköögiks, mis ei peaks olema Kiriku peamine ülesanne. Siinkohal tuleb veel kord rõhutada, et märksõnu `nišikirik’ ja `sotsiaalkirik’ on kerge valesti mõista. Pealegi ei ole need teoloogilised mõisted.
Kirik ja ühiskond. Kahtlemata nõustuvad kõik sellega, et meie eesmärk on inimeste võitmine ja tagasivõitmine Kristusele. Usun, et just seda mõtleb ka Avo Üprus «kultuurimuutuse esilekutsumise» all. Kirik pole Jumala poolt ellu kutsutud iseeneses olelemiseks, vaid maailma päästmiseks ning inimkonna teenimiseks. Meie eesmärk ei saa olla rohkem ega vähem, kui «et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele».
Jeesus ütleb, et enne lõppu peab kõigile rahvastele kuulutama evangeeliumi. Selle kõrval on iga kristlase ülesanne ligimese teenimine ja sellest kasvab paratamatult välja ristiusu ühiskondlik ja poliitiline dimensioon – Kirik ei saa jääda eemale ühiskondlikest arenguprotsessidest ega astuda kõrvale nendest küsimustest, millega inimesed silmitsi seisavad.
(Järgneb.)
Veiko Vihuri