Jumalariik meie sees 1. osa

Ettekanne Eesti Kiriku IV meediakonverentsil «Riik-kirik-kodanik»

Sest mis kasu on inimesel, kui ta saab kätte terve maailma, ja ometi teeb kahju oma hingele? Sest mis oleks kirikul ära anda oma hinge asemel?
(Markuse evangeelium 8:36–37)

Vaata, Ta on seal, kus tõde maitseb. Ta on südame sisimas, kuid süda on Temast eemale eksinud. Pöörduge tagasi, üleastujad, oma südamesse, ning liibuge selle külge, kes teid on teinud. Püsige Tema juures, siis te jääte püsima, leidke rahu temas, siis olete rahulikud. Kuhu lähete järsakuid mööda? Kuhu lähete?
(Augustinus, «Pihtimused», IV raamat, XII:18)

Vendade Strugatskite romaanis «Asustatud saar»1 kirjeldatakse negatiivse utoopiana totalitaarset ühiskonda, planeeti, kus võimul olev eliit – Tundmatud Isad – on loonud spetsiaalse kiiritussüsteemi, mis avaldab mõju kõigi planeedi elanike närvisüsteemile. Kiiritada saanud inimaju minetab võime tegelikkust kriitiliselt analüüsida. Mõtlevast inimesest saab uskuv inimene, kellele võib kõige elementaarsemate vahenditega sisendada mida iganes, ja ta peab seda helgeks ja ainsaks tõeks ning on valmis selle nimel elama, kannatama ja surema.
Kiirgusvälja toime on pidev, märkamatu, kõikjaleulatuv ja ülivõimas, seda kiirgab lakkamatult hiigelsuur, tervet riiki hõlmav tornide võrk. Hiiglasliku tolmuimejana tõmbab see kiiritusväli kümnete miljonite inimeste hingest välja vähimagi kahtluse selle kohta, millest pasundavad ajalehed, brošüürid, raadio ja televisioon, mida korrutavad õpetajad koolis ja ohvitserid kasarmus, mis särab neoonkirjas tänavatel ja mida kuulutatakse kiriku kantslist. Tundmatud Isad suunavad miljonite inimeste tahet ja energiat selles suunas, kuhu nad ise soovivad.
Romaani peategelane Maksim Kammerer, kes on pärit teiselt planeedilt – hoopis teistsugusest, inimlikumast ühiskonnast, tahaks seda orjuses ägavat tsivilisatsiooni aidata, et nukkudest saaksid taas mõtlevad inimesed, kes näeksid, missugusesse kaosesse ja katastroofi nende maailm on sattunud. Kuid ta kogeb õuduse ja masendusega, et see on lootusetu ettevõtmine.
Riigis pole olemas niisugust jõudu, mis suudaks vabastada tohutu rahvahulga, kes ise ei teagi, et ta pole vaba. Tundmatute Isade loodud masinavärk on seestpoolt täiesti lollikindel, likvideerides hõlpsasti iga väiksemagi vastupanuliikumise või häireolukorra. Võiks üritada hävitada Keskust – kiirgustornide süsteemi juhtpulti, kuid selle asukoht on salastatud. Kammerer jõuab äratundmisele, et õigus on ühel targal Nõial – ainus võimalus oleks kõik need miljonid zombideks muudetud inimesed ühekaupa kõrbesse, kiirugstornide mõjusfäärist väljapoole vedada ja seal üles äratada.
Miks ma seda mõistujuttu täna, Eesti Kiriku meediakonverentsil «Riik-kirik-kodanik», meelde tuletan? Kas ma tahan tõmmata räige paralleeli ning võrrelda või isegi samastada ühiskonda, milles meie elame, ja riiki, mille kodanikud me oleme, Strugatskite prohvetliku visiooniga – planeediga, mida valitsevad Tundmatud Isad? Kas ma tahan öelda, et kirikul – Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul – pole Eesti riigi ja ühiskonnaga lootust ega mõtetki jännata, pigemini tuleks maailmaparandamisele käega lüüa ja üritada neid väheseid, kelle üle meil mõju on, selga võtta ja kõrbesse, tsivilisatsioonist ja selle saastast välja tassida?
Kas ma tahan väita, et nüüd, kus me oleme taas oma Tundmatud Isad ja Emad Riigikokku valinud, jätkem rahvas nende hooleks ja tegelgem oma asjadega? Ei, seda ma öelda ei taha. Ma ei näe mingit vajadust vastandada kirikut ja rahvast, kirikut ja ühiskonda, kirikut ja riiki.
Kuid usun, et Arkadi ja Boriss Strugatski mõistulool on meile midagi väga olulist öelda ka täna, kui mõtleme riigi, kiriku ja kodaniku suhetele. Sest ilmselt ei ole tegemist sugugi üksnes Nõukogude Liidus valitsenud tendentside kirjeldusega, mida suur osa meist hästi mäletab, vaid – nagu Strugatskite puhul ikka – viidatakse ohule, mis varitseb inimühiskonda kõikidel aegadel. Teoloogide keelt kasutades julgeksin isegi väita, et siin viidatakse pärispatu sotsiaalsele ja poliitilisele toimele. Ma ei tahaks mütologiseerida meediat ja meelelahutustööstust, kuid siiski ei saa ma jätta viitamata sellele, et suur osa inimesi on viimase kuu jooksul otsekui kiiritatud, suutmata mõelda ja rääkida millestki muust kui Kristiina suusavõitudest ja Riigikogu valimistest. EELK ühiskondlik-poliitilisi taotlusi väljendavas dokumendis «Kiriku missioon ühiskonnas»2 kirjeldatakse ühiskonda, milles me elame, järgnevalt:
Ilmalik-tarbijalik maailmakäsitlus püüab muuta ostetavaks iga inimest ja ideed. Hind aina langeb. Devalveerunud väärtuste maailmas ootab inimene ometi midagi suurt ja enneolematut. Õndsust ja tõotatud riiki, mida varem sai lubada vaid kirik, lubab nüüd meelelahutustööstus ja poliitiline populism. Maailm aga, mis nõuab paradiisi (õnne- ja külluseühiskonda) kohe ja nüüd, kaotab reaalsustaju ja seab ohtu tuleviku.
(Järgneb.)
Marko Tiitus
1Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Asustatud saar (Tallinn: Varrak, 1999).
2http://www.eelk.ee/missioon.html