Palverändurina Pühal Maal, 1. osa

Ei juhtu just sageli, et eestlane külastaks Iisraeli. Palju rohkem kuuleme sellest, et puhkust ja koguni koolivaheaega käiakse veetmas sellistel soojadel maadel nagu Hispaania, Itaalia või Egiptus. Uudistest võib kergesti jääda mulje, et Iisraelis lendavad raketid ja lõhkevad pommid.
Ometi ei heidutanud eelarvamused neid ühtteist eestimaalast, kes võtsid nõuks teha isiklikku tutvust Iisraeliga, tema maa ja rahvaga. Juba aasta alguses planeeritud reis sai teoks 23. septembrist 6. oktoobrini sukkoti ehk lehtmajadepühade aegu.
Meie reisiseltskond kogunes Tallinna lennujaamas, et asuda aegsasti Praha lennukile. Rühma juhiks oli Kristliku Televisiooni ja Eesti Kristliku Suursaatkonna juht Peeter Võsu. Eesti Kristlik Suursaatkond oli ka reisi, mida meie kutsusime palverännakuks, peakorraldaja.
Teiste hulgas olid kauget teekonda ette võtmas eestikeelse ajakirja Jeruusalemma Sõnumid toimetaja Piret Udikas ja oma kaheksandat Iisraeli reisi alustav Oleviste koguduse pastor Ülo Niinemägi. Reisi tegid kaasa ka kaks soliidses eas inimest: 75aastane Ants Sinijärv ja 83aastane Salme Mitt.
Vaatamata sellele, et mitu meie hulgast astus elus esimest korda lennukisse, jõuti ilma suuremate üleelamisteta paari tunni pärast Tšehhi pealinna Prahasse. Seal oli rühmal aega õhtuni, enne kui lubati end registreerida Tel-Avivi väljuvale lennukile.
Kui mitusada inimest oli terminalis oodanud juba üle ettenähtud väljumisaja, sai peagi selgeks, et sihtpunktis Iisraelis kestab lennunduses kolmandat päeva streik. Suurem osa lennukiootajatest olid peamiselt Euroopa erinevate riikide kristlikud palverändurid, kelle reisisiht kattus meie omaga. Enne keskööd saime lõpuks lennukile, mille iga koht oli sel korral välja müüdud.
Eriline maandumine
Kui meie sõiduvahend pärast kolme lennutundi Vahemere kohal pilvedest välja tuli, avanes suurepärane pilt tuledest säravale Iisraeli rannikule ja Tel-Avivi linnale. Küllap on iga lennukiga reisija tundnud tõusmisel ja maandumisel hingevärinat, aga midagi sarnast nagu Ben-Kurjoni lennuväljale jõudes polnud mina varem kogenud.
Kui lennuki rattad puudutasid esmakordselt Iisraeli pinda, aplodeeris kogu rahvas ja mitme inimese pisarad tunnistasid, et tegu pole osalejatele tavalise lennu- ega turismireisiga.
Kui Prahas sadas vihma ja ilm oli jahe, siis Tel-Avivis oli isegi öösel 25 kraadi sooja. Lennukist terminali saime bussiga. Lennujaama hoonel tervitas meid suur ingliskeelne kiri «Tere tulemast Iisraeli». Seespool oli sama tekst venekeelsena. Hiljem saime teada, et sellel maal elab juba 1,5 miljonit Venemaalt tulnud juuti ja me ei imestanud enam teise, mitteametliku keele sagedase kasutamise üle.
Kogu reisi vältel kestnud põhjalik turvakontroll algas terminalis seninägematult pika kirjaliku küsitlusega, kus muu hulgas sooviti teada vanavanemate nimesid. Kui me lõpuks magamata ööst unesegastena jõudsime suure lennuvälja terminali ette, et linna suunduda, tervitasid meid esimesed tõusva päikese kiired. Kohe kohtasime ka esimesi õigeusklikke juute oma pikkade mustade kübarate ja kuubede alt paistvate valgete paeltega.
Reisiseltskond saab täiendust
Veel enne tänavale astumist tervitas meid ootesaalis tele- ja raadioajakirjanik Irina Stelmah, kes oli Iisraelis olnud juba kaks kuud, et osaleda vabatahtlikuna Iisraeli armee abiteenistuses. See on üks võimalustest toetada seda riiki ja mida Irina, olles ise selle rahva liige, ka enda kohuseks pidas.
Hiljem tunnistas ta vestlusringis, et kuna teenistuse ja meie rühma saabumise vahel oli kaks nädalat, hakkas ta endalegi ootamatult igatsema oma senise kodumaa Eesti ja eestlaste järele. Nii mõjus talle teade streigist halva uudisena, mis võis kogu sõiduplaani pea peale pöörata. Asi oli tegelikult tema jaoks lahtine kuni viimase hetkeni, sest lennuk oli küll saabunud, aga maale sisenemiseks vajalike vormide täitmine nõudis meilt päris palju lisaaega. Kõik lõppes siiski õnnelikult nii talle kui ka meile ning reis Pühal Maal võis alata.
(Järgneb)

Anti Toplaan