Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Piibli mõjust eesti keelele, 6. osa

02.03.2010 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 4, 27.01.2010)

Aleksandria Clemens seletab, et Kristus kui Logos on kõigi tähtede summa. Kuna sellist sümboolikat kasutati Jumala kõikehõlmavuse tähistamiseks – talmudis spekulatsioonid Gn 1:1 akusatiivi väljendav תא «taeva ja maa» ees kui heebrea tähestiku esimene ja viimane aabe, seega universumi põhielemendid. Siin oleksid vastavad aaped mõistetavuse huvides kreeka tähestiku omadega asendatud ja vastaks Kristuse Pantokraatoriks (UTs ainult Ilmutusraamatus, 9 korda) nimetamisele. VTs ütleb enda kohta nõnda Jumal Js 41:4 ja 48:12, eriti sarnaselt Js 44:6b «Mina olen esimene ja viimne, ja ei ole muud Jumalat kui mina.»
Juutluses viidati sageli ka sõnale תמא, mis tähendab «tõde», aga etümoloogiliselt «kindlust» ning mis väljendab Jumala olemust. Sõna radikaalid on tähestiku esimene, keskmine ja viimane – kolmnurk, millele võib toetuda.
Siin oleks ehk koht rääkida eri keelte sõnade süvatähenduse erinevusest. Eesti «tõsi/tõde» kipub olema suuresti mitte «vale», vaid «nalja» vastand. Aga näiteks kreeka αληθής = α+ληθος on «avaldatud/ilmutatud, selge, evidentne», vastand λανθάνω’le. Möödaminnes olgu mainitud, et θεώρημα on «nähtu, vaadeldu», ka «näitemäng» ja alles siis «õpetuslause» ning θεωρία on «vaatlus» (ka «näitemäng»), maailma silmitsemine, millest kujuneb siis «maailmavaade».
Hoopis teine on heebrea mõiste taust. Tõde tuleneb verbist נםא «tugev, usaldatav olema», kust tuleb ka üldtuttav Aamen – «tõesti, kindlasti», aga ka näiteks ‘omena «tugisammas». Lühidalt öeldult: heebrealane ei küsi «tõe» puhul mitte tõe objektiivse külje järele, vaid ta subjektiivse kindluse, eksistentsiaalse usaldatavuse järele. Heebrealast ei huvita vastavus mingile ebaisikulisele, objektiivsele «olemisele», vaid ta kandvus.
See seletab, miks heebrea mõtlemine on suunatud elu ja ajaloo poole, kus küsimus on teist laadi kui loodusteadusliku tõe mõiste puhul. «Tõeline» on täiesti kindel ja usaldatav, eksistentsiaalses tähenduses. Palju oleks rääkida keelte erinevusest tuleneva maailmamõistmise kohta: kreeklasele on «tõde» avalikukssaanu, paljastatu, eestlasele aga ei vastandu ainult tõde ja vale, vaid ka tõde/tõsi ja nali.

Piibel ja «kaanani keel»
Piiblist on tulnud usuinimeste keelde hulgaliselt väljendeid, mida tavalised inimesed ei tarvita ning mille tähendustki nad ei tarvitse teada. Nende kohta ütlevad uskmatud põlastavalt: ta räägib ju kaanani keeles. Need võivad olla sõnad, mille puhul kirikulised ise ei tajugi, et tegemist on allkeelega. Näiteks püha pühaku tähenduses ja osadus, mis esineb vaid vähestel poeesias.
Olen kirjutanud loo apostliku usutunnistuse fraasist Credo… communionem sanctorum. Sõna «osadus» loetakse praegu küll üldkeele sõnaks, aga praktiliselt kasutatakse teda ainult Piiblis ja kirikukeeles.1 Lohutuseks võib öelda, et ka ladina communio oli keskajal peaasjalikult klerikaalne termin.2 «Pühade osaduse» puhul on ebamäärasus ja mitmetimõistetavus juba asjas endas. Seda kinnitab põgus pilk fraasi – Gadameri terminit kasutades – mõjutusajaloole.
Rufinus jutustas V sajandi algul, et apostlik usutunnistus Symbolum Apostolicorum3 on tekkinud nõnda, et enne kogu maailma evangeeliumi kuulutama minekut koos olles iga apostel lausus ühe lause ning need kokku andsid apostliku usutunnistuse, nende autoriseeritud ühise õpetuse.4 Sama väitsid erinevas modifikatsioonis ka Ambrosius, Cassianus, Venantius Fortunatus jt. Augustinuse autoriteet tagas, et lugu apostlite konklaavist usuti läänekirikus kogu keskaja jooksul.5

Järgneb.

Toomas Paul,
teoloogiadoktor

1  ÕS 2000: 536 on see täiesti ilmne: osadus osa-olemine, osasaamine. Pühade osadus. Osadus jumalaga. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat (Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut, 1994) (=EKSS) IV,1: 65 on möönnud ka luules kasutamist, aga sõnal on märgend, et esineb harva: osadus, -e s. hrv. (poeetiliselt:) osa-olemine; osasaamine. Ürgroheluse laine, sinikaunis voog / mind üle ujutab / ja kõige elavaga / ekstaatilisse osadusse viib. K. Merilaas. Nende [= joonistuste] hulgas arvas ta ära tundvat oma osadusega elupilte. N. Baturin.
2 Vt Niermeyer, Mediae latinitatis lexicon minus, 223, lemma «communio»:      1) relations amicales; 2) communauté chrétienne; 3) Sainte Communion; 4) hostie consacrée; vrd samas eespool «communia» 19 erinevat tähendust.
3 Nimetust kasutas esimesena Milaano piiskop Ambrosius aastal 390 ühes sinodi poolt paavst Siriciusele saadetud kirjas.
4 Vt J. N. D. Kelly, Early Christian Greeds (New York: Longmann, 1991), 1–5.
5 Kui Florence kontsiilil (1438–1445) tehti katset ida- ja läänekirikute taasühendamiseks, pakkusid roomakatoliiklased läbirääkimiste algul ühiseks aluseks apostlikku usutunnistust. Kreekakatoliiklased ei tahtnud sellest midagi kuulda ja nende juht, Efesose metropoliit Markus Eugenikus tõrjus kategooriliselt: «Meil seda apostlikku usutunnistust ei ole ja meie ei ole seda näinud. Kui ta oleks kunagi eksisteerinud, oleks sellest räägitud Apostlite tegude raamatus, millele teie toetute, esimest Jeruusalemmas toimunud apostlikku sinodit kirjeldades», vt Kelly, Early Christian Creeds, 4.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)