Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Palvega looduses 2. osa

27.03.2013 | | Rubriik: Järjejutt

2.
Kui ma ütlen mõttekeeli «Piiri», kuulen vastust «jah», seda teeb ta alles nüüd, palju aastaid hiljem, aga mitte alati. Ta musta värvi mõtteline/vaimne kujutis ilmub kuskilt ning kinnitab end minu rangluude liitumise kohale, rohkem vasakule poolele. Ta vaikib ega häälitse.
Vahel ilmub tema tuttav suur pea minu silmade ette, siis näen laia, otsast allapoole kõverat nokka ning väikseid musti teravalt vaatavaid või suuri tumedaid, justkui mind paitavaid pehmeid silmi. Tema silmavaade on siiski vahelduv – kord tume, kord särav, ning tekitab erilise piiritaja südamesoojuse tunde. Kui aga piiritaja räägib mõttekeeles minuga, siis sellel ajal võin näha tema lennukujutist halli ringina, mis ümbritseb tema sirpjate tiibadega lennusiluetti.
Ta ilmub minu ette õhuavaruse vaimuna: linnu vaimse kujutisena, astraalse projektsioonina, keda ma sisekaemuses tajun ja kellega tekib siis mina-sina minukeelne suhe – mõttekeelena. Ta on loodusevaim, kes edastab mulle piiritaja elu neid aspekte, mida teadlasena hankida pole võimalik, sest need on väljaspool inimtunnetuse piire või siis pole kaasaja teaduse taseme tõttu veel kättesaadavad. Aga ta täpsustab ka neid, mida ise olen selle linnuliigi juures uurinud. Kas piiritaja teab seda, sellest pole mul aimu.
Aga sellel päeval, enne piiritajaid koduõue kohal, lendas kõrgelt üle Uplinna talu veel linavästrik. Ta oli juba ületanud õue, kui hüüdsin paar-kolm korda järjest: «Linavästrik …» Kutsusin teda ja tahtsin, et ta tuleks minu juurde. Minu soov oli tõsine, tuli südamest, aga mitte niisama naljaviluks.
Linavästrik, justkui oodates kutset, tegi lennukaare ja suundus otse minu peale. Ta tahtis laskuda minu ette murule, kuid ei usaldanud seda teha ning maandus roigasaiale. Seal ta hüppas edasi-tagasi ning jäi peatuma aedoakepile. Kutsusin teda ning linavästrik lendas uuesti minu peale, tegi hästi lähedalt kaare, laskudes seekord kasvuhoone katusele.
Sain temaga ajada paar sõna juttu, kui ta tõusis lendu ning suundus minu poole. Linavästrik lendas taas väga madalalt üle pea, tõusis õues kasvavate puude kohale ning kadus kõrgel lennul üle metsa Järise küla poole.
Märkmetes ei ole kirjas, kas linavästrik häälitses mulle kutse ja kõne ajal vastu või mitte. Küll on kirjutatud: «See oli tänavune noor – üleni hall, rinnaesiselt veidi tumedam. Ta ei saanud kuidagi tunda mind, kuid võttis mind ikkagi omaks.»
Hiljem olen korduvalt kogenud, et linavästrik laskub, siis kui kutsun teda nimepidi, tiivad vastu keha, minu peale. Pähe ta kunagi ei istu, ei puuduta pead, vaid möödub väga lähedalt. Ta maandub majaesisele teerajale, trepi lähedusse, kus sel ajal tavaliselt istun, ja jääb saba võngutades ootele.
Talle meeldib, kui teda valjult kõnetan. Ise ta muidugi ei vasta, ka mitte mõttekõnes, kuid kõnnib toitudes su ümber, hoides alati distantsi, ning lähemale kui meeter tulla ei söanda. Aga ka siis pead liikumatult istuma. Kui västrik on isalind ja pesa on trepikoja räästa all, kus haudub emalind, siis võib ta mind rünnata, kui istun trepil.
Isalind ründab mind joostes nii kiiresti, et jalad ei paista. Rindmiku mustast laigust väljub sel hetkel energiavoog, mille ta suunab minule. See on hästi tuntav. Rünnaku katkestab ta meetri või kahe kaugusel. Liigub toitudes tagasi piki jalgrada ning alustab rünnakut uuesti. Nii võib ta teha mitmeid kordi. See on mäng minuga, kus ta vastust ei oota, küll aga kõnelen temaga, öeldes talle sina.
Mina-sina suhte algus piiritajaga ja linavästrikuga, kes kutse peale tuli, olid minule 14. juuli päevasündmused, millele on päevikus lisatud veel eriti oluline märge: Taizé palve Uplinna metsavälul-liivikul kell 11.00. Soome grupp 16 inimest + Haapsalu õpetaja lapsega + mina. Minu erilised kohtumised lindudega olid looduspalve jätkuks.
Soome noored elasid-töötasid siis kiriku juures, puhastades selle vundamendi äärt. Käisin nende palvustel, mis olid kirikus sees, kus Taizé muusikal oli mulle erakordne mõju. Leppisime kokku, et nad teevad palvematka Uplinna jala, mitte neile eraldatud bussiga. Kõndida tuli edasi-tagasi kilomeetrit kolm või neli.
See oli esimene palve vabas looduses, millest said alguse Karuse kiriku pööripäeva- ja looduspalved, metsaaltar ning Karuse kiriku üldkogu otsus kuulutada kiriku valduses olev maa eluaustuse laiguks (aastal 2008). – Kui teeks õige sellest üleskutse kõigile Eestimaa kirikutele, seda asja tuleb ühekoos arutada.
Ja kui EELK selle kutse vastu võtab ning esitab oma seisukohana, et edendada elukaitse aspektiga meie loodus-/keskkonnakaitset, toob ta sinna sisse täiesti uudsena vaimse aspekti. Vaimse aspekti kaudu on võimalik muuta loodus-/keskkonnakaitse eetikat, mille aluseks on väärtuste skaala inimeste südametunnistuse alusel.
(Järgneb.)
Jüri Keskpaik

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)