Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Leeritund 7.osa – Patt ja selle tunnistamine

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt, Teoloogia / Number:  /

Eelnenud kahes leeritunnis oli juttu 10 käsust, mis seavad meile rajajooned suhtluseks Jumala ja kaasinimesega. Jeesus võttis nii need käsud kui kogu Vana Testamendi Seaduse kokku kahte suurde käsku või suhete alusnõudesse. Ta ütles: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Armasta oma ligimest nagu iseennast!» (Mk 12:30-31 jm)
Kõik 10 käsku eraldi on palju sügavamad ja hõlmavamad kui nendest vormilt lihtsatest lausetest esmapilgul lugeda oskaks. Kas või kergelt järgitava käsu «Sina ei tohi tappa!» laiendas Jeesus vägivalla algallika, inimese mõtteni, mis eksib selle käsu vastu ka ilma veretööd toime panemata. (Mt 5:21-22)
Inimene on eksijate soost
Jumal on püha ja laitmatu, muidu polekski Ta Jumal. Meil, inimestel, kes me paraku pole laitmatud, on õige raske elada nii, et me ei eksi Jumala suisa jumalikult kõrgete nõuete vastu. Tegelikult on see meil päris võimatugi. Inimese teod ajavad paratamatult taga omakasu, tunnistame seda endale või mitte. Isegi head kipume me omast jõust tegema selle pärast, et kas või märkamatultki tasustatud saada – Jumala, kaasinimese või iseendagi poolt oma südames kiitust leida.
Me kõik eksime elu pühade reeglite ja Jumala enda vastu nii oma mõttes, sõnas kui ka teos. Me kõik oleme patused!
Pärispatt ja patutegu
Pärispatt on inimese loomuse kestev rikutus ehk meie püsiv Jumalast lahusoleku seisund. Nagu Piiblist loeme, on Jumala-vastalisus kestnud juba Aadama aegadest saati. Maise inimese poolest oleme kõik jumalavastalised, täidetud mõtete ja taotlustega, mis oma rikutuses meid ennastki teinekord üllatama panevad, kui järele mõtleme. Pärispatt põhjustabki inimese konkreetsed patuteod ehk patud, mida inimene igal päeval teeb. Patutegu võib väljenduda sõnas, teos või tegematajätmises.
Inimene ei suuda ise pattu vältida, kuid ometi langetame otsuseid, mis meid pahatihti mitte Jumalale lähemale, vaid Temast eemale viivad. Seetõttu on inimene oma tegude eest vastutav ja süüdi nii Jumala kui ka kaasinimeste ees.
Pattude tunnistamine
Kes tunnistab Jumala ees oma patud ja soovib need maha jätta, selle mõistab Jumal õigeks. Selline patutunnistamine Jumalale ongi pihtimine. Piht koosneb kahest osast: inimese omast, kes koorma oma südamelt üles tunnistab, ja Jumala osast, kes andeks annab.
Pihtida võib otse Jumalale kus iganes inimene parajasti Jumala ette palves patutunnistuseks on alandunud. Pihiks ei ole vaja vaimulikku ega kindlat talituslikku korda.
Pihtida võib ka teise kristlase kuuldes, ent ikka Jumala ees. Ja Jeesuse sõna kohaselt kuulutab pihi vastuvõtja süü kahetsejale pattude andeksandmist. Seda nimetatakse ka erapihiks. Teinekord on erapiht väga vajalik, et saada lohutust, tuge ja kinnitust, kui meel muidu rahu ei leia.
Jeesus ise on andnud selleks oma järelkäijatele meelevalla. Ta ütles: «Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud.» (Jh 20:23) Sellesse Jumala sõnasse tuleb uskuda, siis see sünnib.
Sõnastamine on samm lahenduse suunas
Pihtimine viib andestusele. Kuid enne veel aitab see teadvustada ja mõista olukorda, kuhu ollakse sattunud. Probleemi sõnastamine on juba suur samm selle lahendamise suunas. Pattude tunnistamine ei pea olema üksikasjalik ja lõputu eksimuste loetelu. Tähtis on oma süüd tunnistada ja siiralt soovida andeks saada ning meelt parandada.
Piht ja hingehoid
Me kasutame sõnu tihti hoolimatult. Mõnikord kipume nimetama pihtimiseks igat usalduslikku keskustelu ja teinekord hingehoidjaks igat salajutu kuuljat.
Piht ja hingehoidki pole samased mõisted. Hingehoid on koos vaimuliku, õppinud hinghoidja, usaldusväärse venna-õega oma probleemipuntra lahtiharutamine ja lahenduse otsimine-leidmine. Hingehoid ei pea veel sisaldama patutunnistust ehk pihti. Ent piht on alati hingehoid, ka siis kui patutunnistuse kuuljaks on vaid Jumal üksi.
«Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kõigest ülekohtust.» (1Jh 1:8-9) Miks? Sest Jumal on armuline Jumal!
Urmas Paju