Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Elades erinevustega: inimese seksuaalsus 4. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

(Algus Ek nr. 4.)
(Living with Diversity: Human Sexuality)
Kui homoseksuaalne isik on võimetu alla suruma oma iha ja elama karskelt, oleme olukorras, kus peame võibolla aktsepteerima nn väiksema pahe teed ja manitsema teda arendama truud suhet ainult ühe isikuga. Korratu elustiil alternatiivina kaldub vist olema suurem pahe. Siinjuures ei käsitle ma küsimust, kas suhe, mida niikuinii elatakse, peaks või ei peaks olema ühiskonnas dokumenteeritud (riiklikult registreeritud).
Me ei tohi kunagi unustada inimestele meelde tuletamast nende isiklikku suhet Jumalaga, st manitseda neid palvetama ja kandma oma probleeme Jumala ette. Lisaks on meil võimalus eestpalveteks. Me ei tohi keelduda evangeeliumi tervistavatest ressurssidest ega neid hooletusse jätta. Kristluse ajalugu tunneb näiteid haigete tervenemisest, narkomaanide `kainestumisest’ ja paljudest muudest muutustest.
Ühiskondlikud ja vaimulikud kaalutlused ning võimalikud järeldused
Ühiskondlikul pinnal ilmneb teatud pinge kolme pooluse surveväljas: (1) kiriku piibellik ehk doktrinaarne alus; (2) vajadus teenida, juhtida ja tervendada inimesi; (3) ühiskonna surve. Kirik, tahtes ühest küljest säilitada võimet olla soolaks maale ja valguseks maailmale (Mt 5:13jj) ning teisest küljest olla vahimeheks «Iisraeli kojale» (Hs 33:7; hoiatada, manitseda ettevaatlikkusele), peab arvestama sellega, et ta ei muretseks liialt käesoleva ajastu ühiskonna avaliku arvamuse pärast. See tähendab, et kirik peab esmalt arvesse võtma kahte esimest printsiipi ja neist tulenevat väljakutset.
Kirik ei pea kunagi varjama selgeid kristlikke põhimõtteid ega punastama neid teatavaks tehes. Kirik ei pea ka kunagi loobuma ülesandest aidata igat inimest. Siin tekibki pinge, mis kuulub asja olemusse. Nimetades pattu patuks, teeb kirik oma doktriini selgemaks ühiskonnale, kaasa arvatud homoseksuaalse käitumisega inimestele. Selge ja põhjendatud põhiseisukoht on hüvanguks ka nendele inimestele, keda puudutavad mistahes kõhklused ja probleemid.
Samas toob see kaasa keerulise ülesande, kus koguduseliikmete armastus peaks suutma selgitada, miks kirik ei pea pehmendama oma põhimõttelist hinnangut mistahes vääruse suhtes – ja samal ajal siiski aktsepteerima asjasse puutuvaid inimesi neid abistada püüdes. Selge seisukoha omamine probleemi suhtes ei vabasta ligimese aitamisest, vaid pigem kohustab seda enam.
Homoseksuaalse inimese kui isiku aktsepteerimine ligimesena aitab ära hoida homofoobiat, homoseksuaalsete inimeste emotsionaalset kõrvale heitmist. Vaenulikkus ainult tugevdab võõrandumistunnet ja juhib salatsemisse ja valelikkusesse. Homoseksuaalne isik on ligimene ja pretendeerib samasugusele armastusele nagu iga teine. Kus iganes mehed või naised kannatavad oma seksuaalse orientatsiooni pärast, on kristlaste kohus seista ahistatud vähemuse kõrval. Samal ajal on kristlaste kohus õpetada inimesi mõistma, et ebanormaalset liitu ei saa kunagi võrdsustada abieluga. See tähendab, et «homoseksuaalne abielu» on juba mõistena ja keelekasutusena võimatu.
Nii ei saa pidada õigeks homoseksuaalset suhet praktiseeriva isiku vaimulikuks ordineerimist ja seda mitte inimõiguste pärast, mis formaalselt on kõigile võrdsed, vaid erilise kutsumise ja nõude pärast vaimulikuks ametiks, kus lisakohustuseks on olla eeskujuks ja autoriteediks ühiskonnale. Inimõigused ja ametinõuded on osaliselt erinevad valdkonnad. Elamine erinevustega on võimalik siis, kui armastatakse neid, kes on erinevad ja kuulutatakse seda, mis on usaldatav ja tõene.
(Lõpp.)
Randar Tasmuth