Mõned aastad tagasi jutustas maakodu naabrimemm Ella, kuidas ta sai oma elus vaenlase. Nimelt oli tal kodus ainsaks seltsiliseks koer Muta. Tark, sõbralik. Ainult, nagu ütles Ella: ta ei osanud rääkida. Ühel päeval tuli naaberkülast K. talle külla, tuli sooviga, et Ella laenaks talle raha. Aga naabrimemm oli siis öelnud: «Tean, tahad viinaraha. Aga selleks ma sulle küll ei laena! Mine otsi mõnda lollimat!» Mees istus autosse ja sõitis pahameeli minema. Ei öelnud isegi head ...

Mulle tuleb Kuressaare tänaval vastu tuttav, kuid korraga ei oska ma öelda, kes. Ta tuleb kepiga tatsudes. Kui oleme veel paari meetri kaugusel teineteisest, taipan: ah tema, Juuli! Või on hakanud kepiga käima ... Jah, pole aastat paar näinud, aga selles eas, juba 70ndates, teeb elu inimesega, mida ta just tahab. Tervitame ja jutt läheb elule endale, et aeg läheb ruttu. Aastad kaovad, kuni ühel päeval tuleb seista surma palge ees. Ja siis ütleb mu tuttav: «Lugesin Eesti ...

Öeldakse, et elu ise õpetab inimesi. Oma kogemuste najal. Ja ometi on tark tegu osa saada kaasinimeste õpetustest ja selle eest tänulik olla. Mu ema tavatses ikka ja alati öelda: lahenda asju ainult heaga. Võib-olla seepärast peangi ma heaolemist lausa loominguks... Elulaadiks! Ning arvan, et ühiskonnas tuleb rohkem võidelda kurjusega. Näiteks koolivägivallaga. Mitte koolis ei õpi noor inimene kurjust. Esimene pisik on siiski saadud kodust. Aga kurjus ei ole ju ometi ...