Olla hea – see on looming

Öeldakse, et elu ise õpetab inimesi. Oma kogemuste najal. Ja ometi on tark tegu osa saada kaasinimeste õpetustest ja selle eest tänulik olla.
Mu ema tavatses ikka ja alati öelda: lahenda asju ainult heaga. Võib-olla seepärast peangi ma heaolemist lausa loominguks… Elulaadiks! Ning arvan, et ühiskonnas tuleb rohkem võidelda kurjusega. Näiteks koolivägivallaga. Mitte koolis ei õpi noor inimene kurjust. Esimene pisik on siiski saadud kodust. Aga kurjus ei ole ju ometi viirusnakkus! Seepärast mõelgem kodudele ja nende tervisele.
Kuidas elus läbi lüüa? Trügides? Rusikaga vehkides? Näkku lüües? Ei, veel kord ei!
Inimesehakatis puutub kurjusega kokku juba lasteaias. See nn kollektiivne kurjus aga võib osutuda tugevamaks millestki muust, näiteks inimestega läheduse tunnetamisest. Abivalmidusest. Küllap seepärast peaksid just lastekollektiivid võtma vaatluse alla ahnuse ja kurjusega võitlemise. Inimese sirgudes võib negatiivne temas kiiremini kasvada kui positiivne.
Kui 1960ndatel töötasin Leisi keskkoolis õpetajana, ei tundnud ma koolivägivalda. See on uuema aja nähtus. Ometi on selge, et see ei ole veel parandamatu ning aeg loeb, mil me hakkame uskuma, et headus peab võitma kurjuse. Huligaanitsemine tuleneb kurjusest, vargusedki, joomahullus.
Kas mõtlev inimene võib olla kuri, küsin nüüd.
Ei, ei ole, mõtleja on ennekõike tark inimene. Ja vastupidi – tark inimene on ka mõtleja. Tarkust õpetab elu, mis on puhas, siiras, mida inimene peab aardeks.
Külalaul räägib:
Tuli jälle külla kurjus,
vahtis hundisilmil …
Maailm tõesti ongi purjus
nagu võikas filmis.
Vargamäel elas kunagi kurjus, elas Oru Pearu hinges. Elas ka headus – Krõõda hinges. Väljamägede tõde aga kuulutab:
Ausal mehel mitu nime,
hüva veskituul.
Hellus on me eluime
ja ei ole luul!
Vargamäe Krõõda vaimsust otsib aeg tänaseski. Maailm püsib headusel. Võideldes headuse eest võitleme maailma eest, elu kestmise eest. Globaalne kurjus on sõdades. Riikide vahel, kodusõdades. Mõelge nüüd, kui palju inimesi iga päev seepärast hukkub!
Usk soosib headust. Aga kui palju inimesi ilma selleta elab! Ma tean inimesi, kes igal hommikul kodutoas akna all seisavad ja endalt küsivad: aga mida ma täna inimestele head teen? See pole lihtsalt romantilisus, see pole naiivsus. See on elutõe tunnetamine, et headus viib elu edasi, laseb elul paista sellisena, nagu tema eesmärk on: headus sünnitagu headust! Vähemalt inimene loodab seda.
Aga elus olevat lootustering kõige kaunim ring. Ning see on hingerikkus, selline, mis kallutab inimese inimeste ligi. Jah, selline inimene on tõesti rikas. On inimesterikas.
Iga päevaga muutub maailm ainult siis paremaks, kui selle rikkuse kingime nagu kalli kingituse elule endale.
Kõik ööd ruttavad hommikuvalguse poole. Selle valguse poole, mis muudab elu õilsaks, eesmärgiliseks. Ning see omakorda annab jõudu minna keskpäevani, sealt õhtusse, lõpuks öösse, kuni kordub kõik. Elus ongi mõni inimene nagu hommikuvalgus – nii jõuduandev.
Olla hea – see on looming, mitte loosung. See on elu enda õige tunnetamine See on lihtsalt kirkaim elutõde.
Soovigem, et see mõte ei ununeks hällist hauani: hommikuvalgusest hilisööni, üksi või mitmekesi olles, nukras või rõõmsas meeleolus, kodus või võõrsil …
Enda Naaber