Võtke ette hea film

Kuigi läks nii, et PÖFFile ma ei jõudnudki, teeb läinud ja alanud nädala meeldejäävaks mitu linateost, kaks neist on äsja valminud ja üks filmiklassikaks nimetatud.
Vastuolulise loomeinimese, nüüdseks filmimaailmas legendiks saanud Pier Paolo Pasolini 1964. aastal valminud Jeesuse elu ekraniseering, mis vändatud Matteuse evangeeliumi põhjal, oli üks neist. Mustvalge, kuidagi naturaalselt mõjuv kõigi seni nähtud mu meelest teatraalsete filmiversioonide jadas. Paolo püüdluseks näib olevat «pildi sisse» minek ja see kukub tal hästi välja. Nagu oleks mees ise paar tuhat aastat tagasi kaameraga kohal olnud.
Filmielamuseks kujunes äsja valminud dokumentaalfilm meie peapiiskop Andres Põderist. Sirje Semm ostis selle toimetusele ja nüüd liigub film kodukorda Eesti Kiriku tegijate ringis. Nimitegelase peretuttav režisöör Jaan Kolberg jälgib ühe inimese kasvamise lugu, see on tänase kirikujuhi elust läbi nelja koguduse, kus ta on teeninud, räägib tema pereelust ja sõprussuhetest, aga ka läbielatud raskustest. Film puudutab ajastu iseärasusi pakkudes tõdemust, et hoolimata kehtivast riigikorrast saab inimene jääda iseendaks.
Kui veel septembris olid viimased võtted ning filmi valmimise tähtajaks valitud Andres Põderi 60. sünnipäev juba novembris, siis on ka arusaadavad mõned kiirustamise märgid, mis ometi ei varjuta kogumuljet. Ka pealkiri on viimasel hetkel ümber vahetatud: «Pöördepunktid teel», mille all Eesti Kirik valmivat filmi reklaamis, muudeti pealkirjaks «Via Avium».
Esmaspäeval esitleti Tartus Vallo Kepi pikaajalise töö vilja, dokumentaalfilmi isamaalauliku ja lembelüüriku Henrik Visnapuu viimasest kümnest eluaastast 1941–1951, mil toimusid dramaatilised sündmused nii nimitegelase elus kui ka Eestis ja terves maailmas. Intervjuudest lauliku pagulaspõlve kaasaegsetega koorub esile pilt sellisest Visnapuust, keda me ehk siiani kättesaadava luulepärandi põhjal ei tunne.
Visnapuu elu kurssi, ka selle lõpukümnendil võõrsil, näikse suunavat kolm armastusobjekti – naine, isamaa, Jumal –, mille vahel tuleb valida, mõnikord üht teisele ohvriks tuues. Punase niidina läbiva armastusloo kõrval annavad tooni luuletajaks olemise ja iseendaks jäämise valikute küsimused keerulistes poliitilistes olukordades.

Liina Raudvassar