Ligi pool aastat Kanadas sabatiaastal olnud Tiit Salumäe sai Vancouveri eesti kogudust teenides nautida esmakordselt elus ühe ameti pidamist. Novembris saabus ta tagasi Eestisse, et oma aega jagada Haapsalu koguduse, Lääne praostkonna ja EELK Konsistooriumi vahel.

Kas selle aasta välisreis on pikim aeg ühtejutti kodust eemal olla?

Nii see oli. Mul on õnnestunud siiani olla suhteliselt kodune. Vene armeest pääsesin tervislikel põhjustel. Haapsalus sai 31 aastat täis. Olen küll teeninud Haapsalule lisaks mitut kogudust, olin ligi 9 aastat hooldajana Ingeri koguduses Tsarskoje Selos, selleaegses Puškinis. Seal aga käisin nädalalõppudel ja vahest olin seal nädala või teise. Suhteliselt palju olen olnud viimastel aastatel välislähetustes, aga need pole kunagi kestnud viis kuud.

Kuidas Haapsalu Püha Johannese kogudus ja Lääne praostkond on vahepeal hakkama saanud? Kas see julgustab Sind tulevikuski kodumaa tolmu jalgadelt rapsima?

Haapsalu koguduse teenimine oli lahendatud kohalike jõudude abil. Põhilise vastutuse kandis õpetaja Kari Tynkkynen. Kuu aega asendas Saksamaal elav Pille Heckmann-Talvar, kes tunneb hästi kogudust ja keda kogudus hästi tunneb. Kantselei sai sellel ajal muidugi suurema koormuse ja seda kandis väga hästi sekretär Kädi Jõgi.

Praostkonna juhtimine oli Leevi Reinaru õlgadel. Minule teadaolevalt sujus töö hästi. Kas mul avaneb ka tulevikus võimalus teenida pikemat aega kusagil mujal, see ei sõltu päriselt minust, aga kui pakkumisi on, saab asja kaaluda. Lastest on ju ka kaks Saksamaal ja üks Rootsis ning ainult kaks Eestis. Maailm on muutunud väiksemaks.

Kui olulist elumuutust kätkes periood võõrsil? Kanadasse minnes ei vahetanud Sa küll elukutset, muutus vaid teenimise keskkond.

Eks muudatus oli ikka tuntav. Minule oli see sabati poolaastaks Haapsalu kogudusest, Lääne praostkonnast ja EELK Konsistooriumist. Nautisin seda aega, see oli suurepärane ja mulle esmakordne võimalus olla põhikohaga ainult ühe koguduse õpetaja.

Küllap oli teatud erinevus selleski, et koguduse nõukogu roll Kanadas oli suurem ja nõukogu pidas koosolekut iga kuu ning otsustas koguduse praktilisi asju. Minu Kanadas oleku ajal tühistati ka viisakohustus Eesti kodanikele.

Internetiajastul võid sa muidugi olla kursis kõigega, mis üle maailma toimub. Pidasin koduga väga regulaarset sidet skype’i vahendusel ja nii ei tundunudki, et vahemaa on reaalselt nii suur.

Palun tutvusta E.E.L.K. Vancouveri kogudust? Kas suutsid Sinule antud ajaga kogudusse sisse elada, kuidas Sind vastu võeti?

Vancouveri kogudusel on huvitav ja rikas ajalugu, mis läheb tagasi 55 aastat. 1949 varakevadel saabusid esimesed eestlased Vancouverisse. Nad olid vaimustuses sellest imekaunist linnast, jaapani kirsipuud õitsesid, peenrail ilutses tulbimeri.

Kõigevägevam oli andnud kauni paiga elamiseks, kuigi koduigatsus oli suur, tuli oma elu siiski sisse seada.  Et tänutunnet väljendada ja mälestada eesti rahva rasket ajalugu ning paluda kaitset õnnetuile küüditatuile ja paludes õnnistust Taevaisalt kõigile neile, kes pääsesid punase terrori käest, koguneti väiksesse luteri usu kirikusse. Peatselt hakati mõtlema oma koguduse asutamisele ja emakeelse õpetaja kutsumisele.

Moodustatud toimkonna ülesandeks jäi astuda ühendusse Eesti Ev. Luteri Usu peapiiskopiga Rootsis koguduse asutamise loa saamiseks. Mais 1950 sõitis praost Karl Raudsepp, hilisem piiskop, Vancouverisse jutlustama. Sama aasta juulis saabus Lübeckist õpetaja Manivald Heinam ja pidas esimese jutluse. Kogudus registreeriti ametlikult 1962. Algaastatel peeti jumalateenistusi rootsi ja hiljem taani kirikus.

Kirikla ja omal jõul ehitatud kirik võeti kasutusele 1964. Koguduse elu oli algaastail aktiivne, tegutsesid pühapäevakool, naisring, pandi alus raamatukogule. Nüüdseks on esimene põlvkond jõudnud soliidsesse ikka ja koguduse elu on kahanenud.

Kogudust on teeninud praost Manivald Heinam (11.7.1950–12.1963), praost Helmut Piir (1.1964–14.12. 1976), õpetaja Thomas Vaga (1.3.1978 – juuli 1987), õpetaja mag Karl Laantee (oktoober 1989 – oktoober 1992) ja teenib õpetaja mag Walter Johanson (alates 1.11.1992). Õpetaja Johansoni puhkuse ajal sel aastal asendasid teda õpetaja Arho Tuhkru ja mina.

Vancouveri kogudus on suuruselt kolmas välis-eesti kirikus, annetajaliikmeid umbes kakssada. Pühapäevane kirikuliste arv ei langenud alla neljakümne, aga harvad ei olnud need pühapäevad, kui kirik oli rahvast täis. Minu jaoks oli meeldiv see, et rahvas laulis hästi koraale kaasa ja kuulas tähelepanelikult jutlust.

Mis puudutab kogudusse sisseelamist, siis oli hea tunne, et mind võeti suurepäraselt vastu. Külastasin palju kodusid ja sain osa inimeste mälestustest kodumaalt lahkumisest ja uue elu rajamisest võõrsil.

Mida õpetlikku võtsid Eestisse kaasa, kas saad võõrsil hangitud kogemust kodus kasutada?

Mulle oli suurepärane kogemus, et võisin olla n-ö ühes rollis. Kui juunis koguduse vastu võtsin, siis tundus, et ees on tohutu pikk aeg. Usupuhastuspühal olnule tagasi vaadates tundsin, aeg läks lennates mööda. Sellesse aega mahtus kaks külaskäiku USAsse ja nädal Torontos. Poolteist kuud olid minuga koos abikaasa ja poeg.

Reisides õpid tohutu palju ja kõike ei saagi kirjeldada. Viis kuud võisin elada toreda koguduse keskel ja kuulutada Jumala sõna. Mind innustas ja rõõmustas, et inimesed armastasid Jumala sõna ja kuulasid hoolega jutlust. Samas andis kaunis loodus inspiratsiooni süveneda Piibli uurimisse ja valmistada jutlused põhjalikumalt ette, kui see kodumaal on olnud võimalik. 

Tundsin, et mul oli aega palvetada, lugeda, mõtelda ja ka jutlus kirja panna. Minu kodu oli suure linna südames, samal ajal nii vaikne ja hubane. Panin paberile minu peetud kuusteist jutlust, see ei ole küll mingi jutlusekogu, mis on selle eesmärgiga kirjutatud. Mõte tekkis viimastel päevadel ja see oli nagu ülevaade, mida olin jutlustanud nende kuude jooksul.

Kuidas iseloomustad eestlust ja eestlasi Kanadas, millist rolli mängib E.E.L.K. täna eestluse hoidmisel? Kuidas iseloomustad EELK ja E.E.L.K. suhteid.

Me ei saa üle ega ümber oma ajaloost. Meie rahva ajalugu on olnud ebaõiglaselt karm. Õppisin paremini tundma neid inimesi, kes olid sunnitud kodumaalt lahkuma, pidid maha jätma oma kodu, et pääseda läbi tormise Läänemere punase terrori eest vabasse maailma.

Ei ole õige kiskuda lahti vanu haavu, aga teisalt eksime, kui püüame teha need haavad olematuks. Lugesin Uno Planki jutlust kodumaalt lahkumise päevaks (1975 ilmunud jutlusekogus). «Iga eestlase hinges tõusis ahastav küsimus, mida teha, kuhu minna? Igaüks pidi langetama oma südames otsuse. Keegi ei saanud seda langetada teise eest. /—/ Sellel põgenemisteekonnal tuli ületada nii mõnigi ahastav tund. Tuli kannatada külma ja nälga. Surma võrgud ümbritsesid meid meie põgenemisteekonnal kõikjal ja surmavalla ahastused saatsid meid ööd ja päevad. /—/

Tõesti, meie generatsioon on üle elanud kohutavat traagikat ja hävingut. /—/ Kuid kõige selle vabaduse, rahu ja majandusliku heaolu juures oleme sisemiselt siiski nagu poolitatud. Üks pool meist elab intensiivset ülesehitavat elu siin. Teine pool aga elab ja liigub seal, kus elu tuli järsku katkestada. Viibib seal, kus meie elujuured, mis olid juurdunud sügavale kodumulda, tulid järsult katki rebida. /—/

Üks pool meist elab reaalsuses, teine aga minevikus – lootuses, et kord elulaeva käila saame ümber pöörata ja suunata kodumaa poole.»

Usun, et siin on tabatud tõde, mis kehtib ka täna. Eesti vabanemine toimus paljude kaasmaalaste jaoks väga äkki. Taas saabunud vabadus peaks õpetama enesepuhastust, mis võimaldab täita tänased ülesanded nii kodus kui võõrsil visa töö ja koosmeelega. Eestlasele on ürgomane teadmine, et meie kivisel ja soisel maal tuleb kõik raskesti kätte.

Arvan, et luterlikul kirikul on eestluse hoidmisel keskne roll ka täna. President Toomas Hendrik Ilves on kinnitanud seda oma kogemuste põhjal. Olen kindel, et põgenikelaagrites Saksamaal ja Rootsis tehti õige otsus, kui seati esimeseks prioriteediks kiriku-, hariduse ja kultuurielu korraldamine. Kirik on kandnud eestlust nii emakeelse jumalateenistusena rituaalses teenimises, kirjanduses ja kultuuris kui ka üle maailma ühendava struktuuriga.

Välis- ja Kodu-Eesti kiriku kontaktid säilisid ka kõige süngemal okupatsiooniajal. Siin oli suur osa õp Andres Tauli isal Jaak Taulil, kes vahendas praktilist abi. Tänu EELK tollase peapiiskopi Jaan Kiiviti (sen) rahvusvahelisele autoriteedile oli suhtlemine kergem. Toimusid salajased kohtumised ja oldi üksteise olukorrast teadlikud.

E.E.L.K. peapiiskopid Kõpp ja Veem ning hiljem Petersoo on andnud tõhusa panuse nende suhete arengusse. See kõik ei meeldinud sugugi Moskvale. Aga ühel päeval polnud Moskval enam õigust sekka öelda, sest Eesti sai vabaks. Üheks paremaks näiteks EELK ja E.E.L.K. headest suhetest on ühise lauluraamatu väljaandmine 1991. aastal.

Senini pole tõeliselt head ja sobivat lahendust mõlema kiriku struktuuride ühendamiseks leitud. Ometi on Välis- ja Kodu-Eesti kirik sisuliselt üks ja ühtne: õpetuslik alus on sama. Eks peegeldu see selgelt ka mitme aasta vältel toimunud õpetajate vahetuses.

Küsis

Liina Raudvassar