Võimalus loobuda ja leida

Tuhkapäeval algab suur paast
Paast erineb saleduskuurist selle poolest, et paastumisega kuuluvad kokku usuelu hoidmine ning enda omast loobumine.
Paastumise vaimulik sisu kätkeb mõtteid Jeesusest Kristusest ja ettevalmistust tähtsündmuseks: Jeesuse tulekuks (väike paast advendiajal) või Jeesuse ülestõusmiseks (suur paast kannatusajal).
Täna, tuhkapäeval algab suur paast, valmistumine ülestõusmispühadeks. Paastumise eesmärgiks on mõelda Jeesuse kannatustele meie pärast. Paastuaja pikkus on 40 argipäeva. Pühapäevasid ei loeta paastupäevadeks.
Paastuajal kaetakse kirikus altar violetsete katetetega – kaduvuse ja meeleparanduse värviga. Jumalateenistusel jäetakse liturgiast välja ülistusosad.
Paast Vanas Testamendis
Üks paastumise ülesanne on meid kasvatada. On väidetud, et esimene paast leidis aset juba paradiisis, kui Jumal ütles Aadamale ja Eevale, et nad ei tohi süüa hea ja kurja tundmise puust (1Ms 2:16–17).
Vanas Testamendis on seatud juutide rahvuslikud paastupäevad; neist tähtsaim on lepituspäev, mida peetakse meie palvepäeva eeskujuks. Suur lepituspäev oli ainus päev aastas, mil ülempreester võis siseneda templi kõige pühamasse paika ohverdama rahva pattude pärast. Sel päeval rahvas paastus ja palvetas, tunnistades oma patte.
Lisaks olid paastud, mille vajadus tekkis konkreetses kriisiolukorras. Inimesed tahtsid raskes olukorras näidata Jumalale, et nad kahetsevad oma patte ja pöörduvad Jumala poole, et saada abi. Paastumist kasutati abivahendina ka siis, kui otsiti mõne keerulise küsimuse lahenduseks Jumala tahet.
Ilmselt oldi üldisel arvamusel, et Jumal kuuleb paastuja palveid tavalisest paremini (Js 58:3–4). Sellise õpetuse vastu astusid prohvetid öeldes, et paastumine ilma õiglase eluviisita ei too mingit kasu (Js 58:5–12; Sk 7).
Paast Uues Testamendis
Uues Testamendis mainitakse suure lepituspäeva paastu (Ap 27:9). Lisaks paastusid paljud variserid igal nädalal esmaspäeviti ja neljapäeviti (Lk 18:12). Kristlased võtsid kombeks paastuda teisipäeviti ja reedeti. Tunnen kristlasi, kel on praegugi kombeks paastuda neil kahel päeval nädalas.
Jeesuse paastumist mainitakse Piiblis ainult ühel korral. Kohe pärast ristimist, vahetult enne oma avaliku tegevuse algust, paastus ta 40 päeva. Jeesus oletas, et tema kuulajad paastuvad, aga palus neil teha seda salaja (Mt 6:16–18). Kui Jeesuselt küsiti, miks ta jüngrid ei paastu, vastas Jeesus, et küll nad siis paastuvad, kui ta võetakse nende juurest ära taevasse (Mk 2:18–22).
Apostlite tegudes on näha, et apostlid paastusid enne uute misjonäride läkitamist (13:2–3) ja enne koguduste juhtide ametisseseadmist (14:23). Paulus mainib kaks korda oma paastumist (2Kr 6:5; 11:27).
Millest loobuda?
Ülestõusmispühadele eelnev 40 päeva kestev paast ei tähenda, et inimene peaks sel ajal täielikult loobuma söögist ja joogist. Paast ei ole näljastreik. Traditsiooniliselt loobutakse paastuajal lihast ja piimatoodetest ning süüakse nende asemel aedvilju ja kala. See õpetab paastujale lihtsaid eluviise ning tuletab meelde, et enese siiras läbikatsumine ei anna põhjust pidutseda.
On ka teisi võimalusi paastuda: võime loobuda meelelahutusest või näiteks liikuda rohkem jalgsi kui autoga.
Näiteks korraldasid Ameerika Ühendriikides ühe kirikute liidu noored üleriigilise teleripaastu: üheks nädalaks loobuti teleri vaatamisest ja seda aega kasutati palvetamiseks.
Tähtis on meeles pidada, et loobumine pole eesmärk omaette, vaid sellega tuleks pöörata rohkem tähelepanu palvele ja piiblilugemisele. Siis on meie paast kristlik paast.
Paastumisega koos on rõhutatud annetamist, sest meeleparanduse viljad peaksid olema näha meie elus. Võiksime loobuda näiteks millestki teiste inimeste heaks: annetada diakoonia- või misjonitöö heaks raha, mida paastuaja tagasihoidlik eluviis aitab meil kokku hoida.
Kuidas saada paastujaks?
Piibelliku lühiajalise paastu ajal loobutakse tahkest toidust ja tarbitakse rohkem vedelikku. Selles osas annavad ka terviseajakirjad arvestatavat nõu. Alguses võib otsustada paastuda näiteks 12 tundi või ühe päeva. Paast ei tohiks olla ainult toidust loobumine, vaid oluline on suunata söömiseks ja seedimiseks tavaliselt kuluv aeg ja energia palvele ja mõtisklusele.
Hiljem võib paastuda kauem, näiteks 3–4 päeva või koguni ühe nädala. Kui plaanid nii pikka paastu ja kavatsed nautida ainult vedelikku, küsi nõu kelleltki, kes on ise paastunud. Pika paastu ajal tuleb kindlasti juua rohkem kui tavaliselt ning teatada kellelegi oma kavatsusest. Kui su tervis ei ole täiesti korras, tuleb enne paastumist pidada nõu arstiga.
Ära tee paastumisest endale kinnisideed. Paastumine on võimalus keskenduda rohkem Jumalale. Sa oled vaba lõpetama paastu, kui näed, et mingil põhjusel oleks nii parem.
Hoia paastumine enda ja Jumala teada. Kui keegi asja kohta küsib, tuleb sul loomulikult tõeselt vastata. Ära kiitle oma paastumisega. Paastudes käitu normaalselt ja väldi olukordi, kus tõmbaksid tähelepanu oma söömistele ja söömatajätmistele.
Pea meeles, et paastumine on vaimulik võitlus. Keskendu paastuajal rohkem piiblilugemisele, üksiolemisele ja palvele unustamata osadust kogudusega.
Palves võid esiteks tunnistada Jumalale oma patud ning paluda oma vajaduste eest. Palu lisaks oma kodukoguduse eest, töötegijate eest ning kõikide kristlaste ja kirikujuhtide eest. Palu eesti rahva eest, tunnistades Jumalale rahva patte ning paludes, et meie rahvas pöörduks Jumala poole.
Palu ka EELK misjonäride Anu Väliaho ning Liliann Keskineni eest, kes töötavad Venemaal.
Paastuajal võid võtta eesmärgiks näiteks lugeda Uus Testament algusest lõpuni läbi. Kui loed umbes seitse peatükki päevas, saab see eesmärk täidetud.
Paastumine ei ole Jumala karistus inimestele või inimese katse pressida Jumalalt õnnistust välja. Paast on võimalus keskenduda elus kõige tähtsamale: Jumalale ja tema teenimisele. Paastu ja palve läbi on meil võimalik muuta maailma.
Mika Tuovinen

Pühade Isade ütlemisi paastuajaks
Isa Poimen ütleb: «Kõige lihaliku eest tuleb põgeneda. Sest kui keegi on lähedal ihulisele kiusatusele, sarnaneb ta inimesega, kes läheb läbi sügava soo. Kui vaenlane aga tunneb õige tunni ära, ei valmista talle enam mingit vaeva suruda inimest põhja. Kui inimene on aga kõigest ihulikust vaba, sarnaneb ta mehega, kelle teerajad on soost kaugel. Vaenlane võib pingutada, mis jaksab, et teda põhja tirida, kuid mida rohkem ta jõudu kasutab, seda enam aitab Jumal.»
Keegi vend küsis kõrbeisa Tithoelt: «Kuidas ma saaksin hoida oma südame puhtana?» Tark vastas: «Kas suudame üldse südame puhtana hoida, kui meie suu ja kõht on valmis vastu võtma kõiki võimalikke maiuspalu?»
Isa Elegrius ütles: «Rahutut ning ohjeldamatut vaimu tugevdab lugemine, valvamine ja palvetamine. Ahnuse hõõgumine kustutab aga nälja, töö ja usinuse sootuks. Ärritava viha surub alla aga psalmilaul, kannatlikkus ja halastus, ja seda kõike õigel ajal ning parajale mõõdule vastavalt. Sest kõigest sellest, mida tehakse ebaõigel ajal ning vale mõõdutunde kohaselt, on vähe kasu ning sellest sünnib vahest enam kahju kui kasu.»
Allikas: «Kõrbeisade tarkus». Logos, 1999.