Viljandlased ei ole rahul

Lugesime Kristel Neitsovi artiklit «Puder ja kapsad mulgi moodi». Artiklis on väidetud, et õpetaja on autu, kogudus leige ning kahanev ja ei taha vastu võtta muudatusi. Milliseid muudatusi peaks vastu võtma üks Eestimaa luterlik kogudus, mis on olnud siiani elujõuline ja elava usueluga? Viljandi Jaani kirikus toimuvad kõik aastate jooksul traditsiooniliseks saanud kirikuteenistused ja üritused, tegevusse on haaratud kirikulised lastest eakateni.
On olnud suur õnnistus, et meil on olnud head karjased, õp Jaan Tammsalu ja tema poolt alustatu jätkaja õp Rein Schihalejev. Me ei suuda mõista artiklis olevat ootamatut suhtumist õp Rein Schihalejevisse!? Milleks halvustada oma endist õpetajat, kes valimistel ei kandideerinud. Valimistulemused olid ju: 57 tühja sedelit ja 68 poolthäält õpetajakandidaat Marko Tiitusele. Olgem Issandale tänulikud. Tänagem uue õpetaja eest, aga ka Reinu eest, kes on kogudust ustavalt hoidnud.
Alla on kirjutanud oma nime mitte avaldada soovivad Viljandi Jaani koguduse liikmed. Toimetusele on nimed teada.
Autori kommentaar:
Hakates kirjutama lugu Viljandi Jaani koguduse uuest õpetajast, selgus, et üks osa koguduseliikmetest ei olnud rahul kummalise nähtusega, kus pärast kandideerimisaja lõppu püütakse otsuseid muuta ning artikkel püüdis neid segaseid tagamaid pisut valgustada. Artiklis oli kajastatud ühe juhatuse ja ühe koguduseliikme arvamus, aga ka Rein Schihalejevi enda kommentaar ning artikli autor ei väida, nagu oleks koguduse õpetaja autu ning kogudus elutu.
Nimetatud artikkel (EK 23.02) ei tahtnud kedagi solvata ega halvustada, kõige vähem toredaid koguduseliikmeid, kellel on, nagu olen senini aru saanud, lihtsalt pisut erinevad maitsed. Sellest johtuvalt soovin kogudusele üksmeele leidmist, ent ka avatust uuele ja heale. Avatus ei tähenda siinkohal vanade traditsioonide hülgamist, vaid rõõmsalt, avatud silmadega julgelt tulevikule vastuminekut.
Kristel Neitsov