Viljandis otsiti Jeesus-last

Viljandi Jaani koguduse lapsed ja noored otsisid Jeesus-last.

Tegu on Tallinna Kaarli kogudusest laenatud idee ja stsenaariumiga, mida sealsete tegijate loal oma oludele seadsime ja muutsime. Ettevõtmine ise on näidend- maastikumäng, mille raames otsib lasterühm paari juhi abil linnas vastsündinud Jeesus-last, Maarjat ja Joosepit. Mängisime seda lugu kuus korda, neist kolmel olid vaatajateks Viljandi Maagümnaasiumi lapsed.

Teekond ja tegemised

Piret Sadama eestvedamisel olid koguduse noorte- ja lastetöö tegijad nõus kaasa lööma erinevates rollides, et otsijate grupp võiks kohtuda eri inimestega, kes argirutus on jõulude olemuse unustanud või kel pole aega sellele mõelda. Lastele juhatasid teed ingel, karjased ja kuningad ning nii jõuti lõpuks Petlemma lauta (ehk meie loos koguduse noortekeldrisse).

Seal ootasid lapsuke (tegelikult 8kuune Karl) ja ema titevaatajatega. Ühiselt lauldi, joodi teed, söödi piparkooke ning Maarja (pühapäevakooli õpetaja Külliki) kordas jõululoo üle diapositiivide abil. Siis võisid soovijad kaminatule ees mõtiskleda või titaga mängida, enne kui argiellu naasti.

Eksirännakud ja igaviku hõng

Tänuga nimetan endiseid pühapäevakooli poisse, seekord karjaseid-kuningaid, kes tulid näitlema esimese palve peale ning on tegelikult juba abituriendid. Etenduse tõetruudusele lisasid kaalu kaasa mänginud kirikumees Jaan, kes etendas iseennast, ja hosteli Inkeri naised, kes olid võõrastemajapidajad. Viimased teatasidki, et neil pole öömajalistele enam ühtki vaba kohta ning et ühel perel sündis laps. Nemad juhatasidki otsijad otsitavate juurde.

Nalja lapsesuust ka. Kui gruppi juhtinud Piret ja Matthias seltskondlikku vestlust ülal hoides ühest paigast teise liikudes küsisid karjaste kohta, kes need olid, vastas üks laps: «Kepikõndijad!» Poistel olid meie tõlgenduses ju karjasesauad käes ning Lossimägedes kohtab tõepoolest tavaliselt selle hobiga tegelejaid küll.

Heledate lokkidega ingli kohta aga hüüatas üks laps: «Lokkidega tont!» Üks 2. klassi poiss oli kodus seletanud, kuidas ta käis Maarjat ja Joosepit otsimas ning jäänud alles siis mõtisklema, et nad vist olid ikka näitlejad…

Ettevõtmine oli vahva ning loodame seda järgmiste jõulude ajal korrata uue seltskonna ja uute vaatajatega. Nii saab lastele jõulude tegelik olemus küll selgemaks ja lähedasemaks.

Külliki Asu,
Viljandi Jaani koguduse lastetöö tegija

,Viljandi Jaani koguduse lastetöö tegija