Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Veel kord valikutest

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Elu on sageli näidanud, et teisiti mõtlemine, käitumine ja ütlemine on taunitavad, kui see tavaelu rütmiga kokku ei sobi. Üldine ühiskondlik vorm nõudleb seda, et peame mõtlema ja tegutsema nii, nagu paljud inimesed meie ümber. Nõukogude ajal pidid kõik inimesed olema ühtemoodi hallid ja ühesuunaliselt mõtlema. Sellest kõrvalekaldumine oli taunitav.
Kui ilmnevad uued tuuled, olgu nendeks majandusmudelite muutmine, poliitilised pöörded, uus koolireform või harjumatult teistsugune maailmanägemus, on vaidlemist ja arvustamist küllaga. Inimestel on vanades harjumustes mugav elada, kui need meie igapäevast elurütmi ei sega. Uutmoodi mõtlemine, sellesse süvenemine ja harjumuste muutmine nõuab kõvasti pingutust. Nii on see ikka olnud ja nii see ka jääb.
Uute valikute rakendamine ei pruugi aga alati arukas ja viljakandev olla. On ju väärtusi, mis on leidnud inimeste elus kindla koha pikkadeks aegadeks ja selles ei ole tulnud kahelda. Püsivaid väärtusi lõhkuda on kerge, aga midagi samaväärset üles ehitada on juba omaette teema.
Eelmises juhtkirjas Eesti Kirikus mõtisklesin valikutest. Võib ju teha valikuid, kuid need võivad soovidele vastupidiseks kujuneda. Mul oli plaan lahkuda suve hakul politsei- ja piirivalveametist. Leidsin, et minu aeg on ümber saanud ja tuleb muule keskenduda.
Olin suvepuhkusel, kui saabus vali teade peadirektorilt, et minu puhkus on ajutiselt peatatud ja tuleb tagasi tulla. Ei osanud aimata teemat, mida hakatakse käsitlema. Probleem oli minu lahkumisavalduses, mis oli lõpuks jõudnud peadirektori lauale ja millele ta ei soostunud alla kirjutama. Küsis minult põhjendusi, miks mul selline soov on. Vastus ei rahuldanud teda ja nii pidin kirjutama uue avalduse ametis jätkamiseks. Vana ütlus peaks nagu paika: inimene mõtleb, Jumal juhib.
Tagasi ametisse tulles selgus karm tõsiasi, et organisatsioonis on toimunud kurvad lood. Suve jooksul on vabatahtlikult igavikku läinud kolm kaastöölist. Nendel puhkudel ei teata tõelisi põhjusi, miks valisid nad just niisuguse lahenduse oma elumuredest vabanemiseks. Ka neil oli ometi valikuvõimalus. 
Üks kaitsepolitseinik oli hukkunud oma tööülesandeid täites. Temal valikut ei olnud. Siia juurde võiks lisada, et mitmeid tugevaid ja sportlikke mehi on tabanud äkksurm. Tänavune aasta kaplanitöös on olnud kurvavõitu. Oleme korraldanud matusetalitusi ja püüdnud kinnitada lahkunute omakseid.
Nähtavasti oli Jumal oma valiku juba enne teinud kui mina, aga minu eest jättis selle saladuseks. Olen mõelnud, et ju ma pidin olema kaaskaplanite-vendade kõrval, kui need ootamatud sündmused riburada pidi tulid. Me siiski ei oska eales arvata, millal Jumal meid kinni püüab ja millal lahti laseb, kui lasebki. Nii nagu me ei tea oma elupäevade pikkust, ei tunne me ka homset päeva.
Jeesus ütleb ju ka, et elage üks päev korraga. Küll homne muretseb ise enda eest. Kus on siis valikud? Nagu mingil määral oleks ja ei ole kah. Tavaliselt niisugused mõttekäigud on paljudele inimestele võõrad. Ikka hommikul tööle, õhtul koju. Mõned peavad lasteaiast ka läbi ruttama. Naised vaaritavad süüa, mehed lesivad diivanil ja vaatavad telerit. Ongi pea päev läbi ja aeg öörahuks. Aga samas, kui palju üldse Jumala teed inimese arusaamadesse sobivad? Ja niisugustel puhkudel pole valikute teemal kohta. Kõik ju toimib. Mida sa, hing, veel tahad?
Lõpetuseks pisut rõõmsamat. Viimasel ajal on siinses ametkonnas tekkinud huvi usuliste teemade vastu. Läksin siis kristliku kirjanduse poodi ja ostsin paki raamatuid «Kiriku ajalugu ja tänapäev» (tänan selle raamatu eest autoreid Jürgensteini, Ruutu ja Friedenthali). Raamat on väga lihtsalt ja selgelt koostatud, nii et teemaga mitte kursis olev inimene saab küllaltki hea ülevaate kristlikust maailmast. Mõtlesin, et las raamatud seisavad niikaua, kui mõni huvi tunneb. Näitasin seda ühele kaastöölisele. Läksid kui soojad saiad ja nüüd pean uue raamatupaki järele minema. Ärge arvake, et huvi kiriku ja usuküsimuste vastu on kustunud. Küsimus on selles, kuidas head sõnumit tänapäeval ja tänapäevalikult esitada, et see vastuvõetav ja arusaadav oleks. Jõudu ja rõõmu kõigile kaasvõitlejatele!

Jaan Jaani
,
politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi vanem