Veel kord kirikukontsertidest

Üks kontserdisuvi saab otsa. Kui palju on toimunud käesoleval aastal kirikukontserte, saame teada tuleva aasta alguses. Mullu oli meie kirikutes 1210 kontserti, mis moodustab 13% pühapäevaste jumalateenistuste arvust. Kontserdipaikadeks oli umbes 80% kirikutest. Ilmselt on muusika nautijaid olnud rohkem kui pühapäevahommikustest jumalateenistustest osavõtjaid. Kindlasti satuvad kirikukontserdile inimesed, kes muidu vaevalt jumalakotta tuleksid. On väga oluline, millise sõnumi muusikud ja kuulajad kaasa saavad. Kui see ei ole misjon, siis mis veel on misjon?
Mõni aasta tagasi arutleti elavalt, milline muusika sobib kirikusse ja kas on õige lubada pühakodades pidada kontserte. Välja öeldud põhimõtted on hea üle korrata. Peapiiskop Andres Põder ütles, et kirikuruumi pühitsetusest tulenev pühadus määrab reeglid ja käitumisviisi, mida kirikus viibides tuleb arvestada. Pühitsetud kirikuruum on alati pühakoda. Seda ei saa kontserdiks või mõneks muuks ürituseks välja rentida nõnda, et ta selleks ajaks kaotaks oma sakraalsuse. Kiriku sihipärase kasutamise eest vastutab koguduse õpetaja, kelle ülesanne on tagada, et pühitsetud ruumis toimuv täidaks Jumala austamise, Jumalaga kõnelemise ja Tema sõna kuulutamise ülesannet. Iga avalikult väljakuulutatud üritus kirikus – jumalateenistus, kontsert, näitus vms – allub sellele nõudele.
Peapiiskop nimetas oma ettekandes: «Kuna kirik ja kiriklik teenistus toetub Jumala sõnale ja palvele, on kontserdi alguses ja/või lõpus kohane õpetaja vaimulik sõnavõtt – pühakirja lugemine, palve. Õpetaja peab selleks ette valmistama sama põhjalikult nagu muusikud oma osaks. Mõnikord täidab vaimulik muusika ise selle ülesande. Oluline on silmas pidada, et kontsert kirikus toimuks liturgilises, jumalateenistuslikus kontekstis, et tegu on sakraalse toiminguga. Kirik ja kontserdisaal ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Luterlik arusaam on, et kiriku uksed on kõigile avatud – muusika on valdkond, kus ette antud piirides võib tegutseda igaüks. Ka nn ilmalikud koorid ja muusikakollektiivid on teretulnud. Soovin, et koostöö koguduste ja muusikute vahel süveneks ja laieneks.»
Ene Üleoja ütles: «Akustiline ruum saab vaimse ruumi dimensiooni, olles inimese sisemuse, Jumala templi, projektsioon. Sidususele sõna ja muusika vahel lisandub ruumimõõde. See peaks olema andnud vastuse nii küsimusele muusikast kirikus kui ka sõna, heli ja ruumi koostoimest ja ühtsusest.»
Et teema oli jätkuvalt kuum, kutsusin oktoobris 2007 kokku ümarlaua. Võrreldes aastatetaguse olukorraga, kus kiriku tegevus oli ateistliku võimu seadustega piiratud, tõi vabanemine uue olukorra ja uued ohud. Kirikukontsertide arv on kasvanud. Tubli poolteistsada kirikut annavad suurepärased võimalused muusika ettekandmiseks. Kogudustel on omad ootused, muusikutel omad vajadused ja kontserdi korraldajatel omad soovid. Vaja oli rääkida nii sellest, millega ollakse rahul, kui ka probleemidest. Arutlesime, milline muusika sobib kirikusse, millised ettevalmistused tuleks teha enne kontserti.
Koos olid valdkonna võtmeisikud. Toomas Siitan ütles: «Liturgiamuusikat ja kontserdimuusikat tuleb eraldi vaadelda. Ka Bach kasutas ilmalikke viise. Muusika väärikusest peaks mõtlema. Oluline on, et kontrollid seltskonda, keda sa endale koju kutsud. Tähtis on lugupidamine. Vaimulik muusika on tihti defineerimatu. 12. sajandi Maarja-laulud on tänapäeva kuulajale šokeerivad oma erootilise alatooniga; omas ajas ei ehmatanud nad kedagi.»
Kirikus lauldav ja palvetatav on ikka kuulunud nii kirikurahvale kui kogukonnale. Hiljutisel vaimulikul laulupeol laulsid kirikukoorid kõrvuti kooli- ja kogukonnakooridega. Muusika peabki liitma inimesi. Näen ka kontsertide korraldamises meie kaunites kirikutes võimalust koostööks ja ühiseks hingamiseks. See ei tohi olla koguduseväline äritegevus. EELK arengukavas on lugeda: «Kirikuid kasutatakse aktiivsemalt palvusteks, jumalateenistusteks ja vaimulikeks kontsertideks.»

Tiit Salumäe,
assessor