Vastutus nii vaimse kui maise eest

«Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.» Mt 5:14
Nii maailm kui inimene selle sees on Jumala looming ning kuuluvad ühte. Kandes hoolt ühe eest, on hoitud ka teine. Mõtiskledes meie vabariigi aastapäeva üle, meenus mulle võrdlemisi hiljutine kogemus.
Üks kirikuline tuli pärast jumalateenistust minu juurde ning küsis: «Õpetaja, kas te teate, kes on väljakujunenud isiksus?» Tajudes, et temal on vastus paremini läbi mõeldud kui minul, vastasin, et ei tea. «Vaimuhaige. See on inimene, kes on arengu lõpetanud, ehk siis keegi, kes ei arene enam edasi, ei suuda ega soovi näha ja õppida,» kõlas tema määratlus.
Iga kord, kui kuulen kedagi kaeblemas ja küsimas, kas me sellist Eestit (ja ka sellist kirikut) tahtsimegi, kerkib minu ette küsimus, kas meie riik ja meie kirik on siis juba valmis. Välja kujunenud ja lõpetatud, et me võime ta võtta ette ning mõista tema üle kohut, sealhulgas nende üle, kes võiksid meie otsustamise järgi olla süüdi kõiges, millega me rahul ei ole.
Teades, et inimene on Jumala jätkuv loominguline töö, on seda ka riik ja kirik, inimesele antuna, inimese teenimiseks ja ka meie kaasloometööks ühes Jumalaga. Kristlastena elame mõlemas maailmas korraga – taevases ja maises –, kuid mõlemad on Jumala looming ning väärt ka meie armastust ja hoolekandmist. Mis armastuses on loodud, kannab ka ainult armastades head vilja.
Hoolimata mõningasest retoorikast riigi ja kiriku lahususe teemadel, ei ole tegelikkuses võimalik neid lahutada. Välisel vaatlemisel ei ole võimalik eristada lähestikku seisvate inimeste usulisi või moraalseid vaateid, ometi teame, et sääraste inimeste koos ja koostöös toimimine on pigem tõenäoline kui erand. Niisamuti ka kirik ei ole riik riigis, samuti pole riik midagi Jumala loomingu välist. Need on kooslused, mis teineteisesse panustades on sündinud, ning ma arvan, et üksnes selliselt ka edasi minnes on mõlemal jõudu ja ellujäämislootust.
Ei saa unustada Johannese evangeeliumi tõdemust, mille järgi valgus sisenes maailma, hoolimata sellest, et maailm teda vastu võtta ei tahtnud. Kui meie kristlastena oma riigi ehitamise töös oma innu ja heasoovlikkusega kaasa ei aita, siis kellele me loovutame enda üle valitsemise? Mitte üksnes selle eest, mis on vaimne, ei tule kristlasel hoolt ja vastutust kanda, vaid ka maise eest, mille Issand meile kasutada on andnud.

 

 

 

 
 
Mait Mölder,
Rõuge koguduse õpetaja