Varjul otsese nägemise eest

Asetäitja probleem on minus kaua keerelnud ja ekselnud. Püüan mingi pildi anda.

Nõukogude ajal oli vähegi suuremas asutuses nomenklatuur (ladinakeelne sõna, otsetõlkes ‘nimestik’). Asutuse eesotsas olid juhataja (direktor), juhataja asetäitja ja peainsener. Kui töötaja oli kohalt lahkunud, siis see, koht, tema ase, säilis, ja sinna otsiti uut inimest. Kui keegi tuli jutule, tööasjus või muus, siis ta tahtis ikka juhataja endaga rääkida. Kui talle pakuti asetäitjat, siis ta vaatas selle peale viltu, tegi haput nägu. Nähtamatu tundmus ütles, et ainult juhataja suudab asju otsustada – mis neist alamatest.

EELK igal vähegi suuremal kogudusel on mingisugune kantselei või vastuvõtutuba. Ikka aeg-ajalt inimesed pöörduvad, kes tahab maksu maksta, kes muud. Vähegi tähtsama asja puhul küsitakse, kas õpetajat ennast ei olegi? Kantseleitöötajat või sekretäri ei peeta kõne vääriliseks. Mis temale ikka seletada, nagunii peab kõrgema ülemusega kokku leppima.

Kõik me oleme koolis käinud. Ajalootundides räägiti, et Vana-Kreeka ja Vana-Rooma mütoloogias oli tohutu palju jumalaid. Iga eluvaldkonda või ala valitses mõni jumal. Nende nimedki lähevad juba meelest ja ega nad mulle sümpaatsed ei olnud. Nende kunstkujud mõnes raamatus jätsid päris veidra mulje. Ma ei saanud nendest aru – kuidas saab jumalaid olla paljuses ja kõik kamandavad millegagi? Selle kõrvale võib mõelda tänase inimhierarhia. Näiteks ministeeriumis on palju osakonnajuhatajaid ja muid ametimehi. Õhtuste teleuudiste põhjal on meil lausa naermaajavaid ametikohti.

Ma pole suutnud mõista kolmainsust: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ma olen mõnel korral püüdnud küsida, kas Jumal ainsuses või mitmuses, aga pole õiget vastust saanud. Vaimulik, kes mulle vastas, raius: «Jumal on üks, aga ta esineb kolmes isikus.» Sõna «kolmainsus» on ise vastuoluline. Ühelt poolt kolm, teiselt poolt ainus, mis on üks. Kuidas nii saab olla, et on üks, aga on ikkagi mitmuses? Ja kui vaimulik ei taha vastata või ei oska, siis ta annab mõista – kuidas sa nii loll oled, et aru ei saa.

Minu jaoks on Jumal ainsuses, on üks Jumal. Ta on pannud oma näo varjule, Ta varjab end otsese nägemise eest. See, et varjab ja otse nähtav ei ole, on minu meelest üks geniaalsemaid leiutisi üldse. Muidu oleks Teda pika, keerulise ja värvika ajaloo jooksul väga mõnitatud ja moonutatud. Et inimese lähedal olla, saatis Jumal oma poja Jeesuse Kristuse. Kas ma Jeesusesse Kristusesse peaksin suhtuma kui asetäitjasse? Kas ma Pojaga suhtlusesse asudes peaksin küsima, kas Jumalat ennast kohal ei olegi? Tahaks ikka nagu peaperemehega rääkida. Olen üles vaadates palves kasutanud üht sõna «Issand», mis väljendab minu ainsust.

Olen kuulnud (just õigeusklike) väljendust: Jumal on Vaim, mis kõike täidab ja igas kohas asub. Kas ta on sellisel juhul homogeenne, ühtlane ja ühesugune? Füüsikalise maailmapildi mõttes on Ta siis väli, mis eristub ainest, millest seisavad koos nähtava maailma asjad ja esemed. See välja või kõiketäitva Vaimu kujutelm mulle meeldib. Kuidas muidu saab Jumal igal hetkel olla minu lähedal.

Ainsuse ja mitmuse probleem on keeruline. Inimesed püüavad mõnikord tekitada kunstlikku mitmust. Meenub Andres Bergmanni Erapanga nõukogu, mis pidi olema mitmuses, aga tegelikult oli seal üks Andres Bergmann. Võtame erakonnad, ühingud ja seltsid. Neid on tänasel päeval ju tohutu palju. Inimesi, liikmeid aga ei jätku. Siis pannakse kirja hulk statistilisi ühikuid, tegelikult on asja taga üks või kaks juhtfiguuri ja nende kitsad ärihuvid.

Islam, mis peale tungib, budism, hinduism. Kas meil on nendega üks ja ainus Jumal või on jumalaid palju? Seda paljust ma pole suutnud mõista. 400 kilomeetri kauguselt kosmoselaevast paistab Maa helesinine pall, mille peal kulgevad ja asuvad kõik need miljardid inimpead täis erisuguseid mõtteid. Põhjatu kosmose mõttes peame me kõik ära mahtuma väga väikesele ühikule – planeedile Maa.

Rannar Susi