Vargamäe vanad ja noored

Pool aastat tagasi, Balti keti 20. aastapäeva künnisel kirjutas Marju Lauristin Eesti Päevalehes, et põlvkondade dialoogi ja üksteise vajadusi arvestava kokkuleppe asemel õhutatakse praeguses Eesti ühiskonnas mõtlematult noorte ja vanade vastuolusid. Ta tõi näiteks oma viimaste nädalate suurima šokielamuse seoses sadade võrgukommentaaaride lugemisega, mis olid esile kutsutud statistikaameti teatest Eesti ühiskonna vananemise kohta. Lauristin ütleb, et ühiskonna vananemine pole kusagil Euroopas uudiseks, küll aga on vähemasti Eestis uudne see taltsutamatu vanuriviha, mis talle neist kommentaaridest varjamatul ja jõhkral viisil vastu vaatas. (Marju Lauristin, Ühtehoidmise meenutuspäevaks, EPL 22.08.2009)
Kummatigi ei ole vanuriviha üksnes postsotsialistliku Eesti tunnuseks, vaid käib – pisut teistsugustes ja pehmemates toonides – kaasas ka nende riikidega, kelle hulka me igatseme jõuda. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten kirjutab oma raamatus «Olla lapsevanem», et kapitalistlikus ühiskonnas on väärtus vaid sellel, mida saab mõõta ja mis tootmise vallast ülevõetud mõõdupuude järgi tähtsaks osutub. Armastatud ja hinnatud olemiseks peab inimesel olema piisav turuväärtus tootmise nõudlikus masinavärgis. Niisiis paigutatakse need, kes ei tooda, näiteks vanurid ja lapsed, ilma pikemata reservaatidesse, kus nad jäävad surma ootama või lootma, et pääsevad kunagi kaasa lööma seal, kus tehakse tõhusat tööd.
Vanurivihal on aga veel üks alateadlik põhjus. Hellsteni sõnadega: «Tüütul kombel manavad vanurid meie silme ette meie oma surmatunni. Kuidas nad söandavad nii häbematult tungida meie heaoluunne? Tõhusas kultuuris ei ole surmal kohta. See viiks põhja kogu meie väärtuste maailma. Surm on segav sissemurdja, kes raputab meie eluhoonet nii, et needid nagisevad. Seepärast tuleb surm minema pühkida. Tuleb kujundada hügieeniline ja sünteetiline kultuur, kus ei tohi olla isegi kannatust, sest see viitab surmale. Kannatuski pühitakse minema reservaatidesse ja luuakse illusioon, nagu seda polekski.»
Oma rahva ajaloost, pärimusest ja kirjandusestki võime aga õppida pigem seda, kuidas vanade inimeste lähedalolu andis võimaluse osa saada mitte ainult hindamatu väärtusega elukogemusest, vaid näha ka kannatust, haigusi, vanadust ja surma loomuliku ja ilusa eluosana. Oskar Luts kirjeldab oma mälestustes, kuidas ta kord pelgas, et haige jalaga voodis lebav vanaema võib surra. Tema imestuseks aga vanaema ei peljanud: «Oh poisike,» vastab ta, «mis siis on sellestki, kui peaksin surema? Eks ma ole juba küllalt elanud siin maailmas.»
«Oh, ei ta karda. Eks see ole me kõigi pärisosa. Miks karta seda, millest keegi ei pääse. Ja kui talle antakski tagasi ta noorus, ega ta siiski, teist korda, mõistaks paremini elada oma elu, kui elas selle, mis võib-olla varsti on kustumas. Ja kui ta nüüd vaatab tagasi oma elule – eks ses ole küllalt olnud ilusaid ja helgeid päevi. Tema elu on voolanud nagu vaikne ojake – ega ta oleks tahtnudki paremat. Ta lapsed juba on suured, lapselapsedki kannavad kaela – mis on tal veel nõuda oma loojalt. Ei, see jalg veel ei vii teda surma, see saab terveks, kuid ta tunneb väsimust oma südames, ning see väsimus tundub seda suuremana, mida rohkem ta lamab.
Nii juba oma elu algupäevil saan sealsamas Oasti aidaesikus esimese ja ilusa õppetunni, kuidas naeratelles vaatab surmale näkku inimene, kelle südant ei koorma mingi ülekohus.»
Küllap oleks aeg peresünnituste kõrval õpetada, juurutada ja propageerida ka peresuremist – seda vajavad mitte ainult vanad ja surijad, vaid eelkõige lapsed, noored ja täisjõulised, et kasvada inimeseks. Kas ei võiks see olla kiriku ja koguduse diakooniatöö üks osa?

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist