Vargamäe kutsub ja peletab

„Tõde ja õigus“ on valmis. Seekord siis filmina. Alla kolmetunnine vaatamine on vähem aega ja tähelepanelikkust nõudev kui romaani lugemine. Paljud lähevad. Usun, et tasub minna. Mängufilmi „Tõde ja õigus“ käis avanädalavahetusel vaatamas 51 239 inimest, mis on taasiseseisvunud Eesti avanädalavahetuse rekord.
Kui kord eesti rahva käest küsiti, milline „Tõe ja õiguse“ tegelaskuju kõige sümpaatsem on, olin rõõmus, kui Andres esimeseks ei saanud. Olen nõus Felix Oinasega, kes on Tammsaare romaani tegelaskujudele hinnanguid andes tõestanud, et Andres on üks kange, karm ja üsna ebameeldiv tegelane.
Ta pöörab lugeja tähelepanu muu hulgas ka sellele, et Andres ei palu mitte kunagi mitte kellegi käest andeks. Pearu palub, sest tahab pühapäeval kirikusse armulauale minna ja ei suuda seda teha ilma naabrite käest andestust palumata. Andres suudab. Temal jääb õigust aina üle.

Tee tööd ja näe vaeva …
Andrest on liiga kaua eesti mehe ideaaliks maalitud. Üsna hävitav ideaal. End ja ka oma lähedasi tööga ja karmusega tappev eeskuju. Kui Mari ühel öösel märkab, et Andres pühakirja kohal kuidagi kurvaks jääb, ja tuleb mehe juurde, käratab Andres talle: „Kasi voodisse!“
Lauluraamatuga naabrite koera loopimine ja looma tulikuuma vette lükkamine, millega Andres hakkama saab, on vist ka mõnele ristiinimesele eeskujuks saanud. Tõsi, koer on pisem loom ja tema jaoks kõlbas lauluraamat. Inimesele virutatakse vahel Piibliga.
Peenemalt virutajad valivad sellest paksust ja raskest raamatust tuhandete lausete hulgast mõne kirjakoha ja kuulevad ühe teise raamatu soovitust: „Serviti, serviti!“ Maise kuumusega kõrvetamise asemel kõlbab ka põrgukatlaga ähvardamine. Seal piin ju kauakestev.
Andres arvas armastuse kohta, et see pidi siis tulema, kui teed tööd ja näed vaeva. Õnneks olid ta pojal silmad avanenud ja ta väitis, et armastust pole Vargamäele tulnud. Kangus tuli. Tuli silmade sulgemine ligimese vaevade ees. Tuli naabrimehe vihkamine. Piiblitki loeti selleks, et sealt oma tõde otsida. Siis kui Krõõt Andresele mehe poolt nii oodatud poja oli sünnitanud ja ütles, et nüüd ta ise sureb ära, läks Andres ühe suure kivi juurde, et olla seal oma Jumalaga kahekesi.
Seal ta palub, et Jumal võtaks selle poja ja teeks tütreks ning tehku siis Jumal tüdrukuks ka järgmised poisid, kui Ta peaks neid kinkima. Peaasi, et Krõõt ellu jääks. Andres oli varem olnud see, kes polnud Krõõdaga rahul, et naine talle tütre sünnitas. Nüüd sündis poeg – ehk uus Vargamäe peremees, kuid selle poja kandmine ja ränk töö raskejalgsena viivad Krõõda hauda.
Usu Jumalasse kaotas see karm tõe ja õiguse otsija aga siis, kui oli oma noorema poja nii kangeks kasvatanud, et see ennast peksta ei lasknud. Laseb ennast maha lasta. Pärast seda kaob ka vana Andrese usk.
„Tõe ja õiguse“ Pearu teeb küll krutskeid, aga ta ei tapa ei end ega oma lähedasi tööga ära. See, milline süda selle mehe sees on, selgub ehk üsna hästi enne Krõõda matusepäeva. Pearu parandab naabrinaise viimseks kodunt kirikusse minekuks teed.

Et poleks hirmu ega häbi
Vargamäe Andres sunnib oma karmusega lähedasi tegema tööd rohkem, kui inimene jaksab. Lõpuks hakkavad lähedased tema ümber surema ja alles siis hakkavad Andrese silmad veidi avanema. Ta on ju tegelikult märganud, et Krõõdal on kogu aeg raske.
Sedagi oli ta näinud, et sigu toast eemal hoidvatest kõrgetest lävepakkudest tuli Krõõdal raskete toobritega kümneid kordi päevas pidevalt üle astuda. Aga alles siis, kui Krõõt teatab oma mehele pärast poja sünnitamist, et ta vist sureb, tuleb mehel mõistus pähe. Siis mõistab ta, et on Krõõdale liiga teinud ja sundinud teda tegema rohkem, kui naine tema kõrval jaksas.
Ehk on ka mõned meist mõnikord üsna karmid oma lähedaste suhtes. Püüame paljusid asju teha. Võib-olla oleme saanud innustust sellest, et meid imetletakse väljaspool kodu ja koju tulles nõuame, et meid ka seal imetletaks. Aga kodus pole lähedastel võib-olla imetluseks nii palju aega ja jaksu, sest seal on reaalne elu, kus tuleb argipäevaasjadega hakkama saada ja me oleme liiga paljud asjad oma Krõõtade õlgadele ladunud.
Armsad Krõõdad ja Marid ja Indrekud! Andke Andrestele andeks! Püüdke neid aidata! Paljudel Andrestel pole olnud häid eeskujusid. Nad mõtlevad ikka, et kui teha palju tööd ja näha palju vaeva, siis tuleb nendegi Vargamäele armastus. Aeg-ajalt nad ehk ise ka kahtlevad selles ja kui on neid, kes neid oskavad aidata, on nendega kannatlikud, võib juhtuda ime.
Jah, isegi Vargamäele võib tulla ja jääda armastus, kui tööd lõhkuvatel Andrestel mõistus pähe tuleb. Kord küsiti ühelt surevalt mehelt, kas tal on hirm. Ta vastas: „Ei, mul on häbi.“ Mõistlik on elada nii, et ei oleks hirmu ega häbi. Olen kohanud Andreseid, kes on sellest aru saanud.
Jaan Tammsalu