Valminud on viies vennastekoguduse ajalugu uuriv raamat

Dr Voldemar Iljal oli raamatu esitlusel põhjust tänulik olla ka abikaasale, tänu kelle kannatlikkusele uurimustöö on teoks saanud.

Pühapäeval, 4. märtsil oli Nõmme Rahu koguduses uue raamatu esitlus: dr Voldemar Iljal on valmis saanud monograafia «Vennastekoguduse ajalugu Liivimaal (Lõuna-Eestis) 1766–1817». See on autorilt juba viies raamat kodumaa kirikuloo selle ala uuringutest, mis on Eesti rahvast äratanud nii usuliselt kui ka rahvuslikult.

Voldemar Ilja on uurinud vennastekoguduse liikumist Eestimaal selle sünnist alates. Tema doktoritöö oli vennastekoguduse kõige vanemast ajaloost Eestis ehk täpsemalt Põhja-Eestis aastatel 1730–43. Iga järgnev raamat tuleb ajas meie poole ja viienda osaga jõuab autor aastatesse 1766–1817 ning vaatluse all on Lõuna-Eesti.

Miks on raamatukaanel Vene tsaari Aleksander I pilt? «Sest Aleksander I oli Eesti sõber, tema avas aastal 1802 uuesti Tartu ülikooli ja tema andis ka vennastekoguduse liikumisele rohelise tee. Ta oli pietistlik tsaar,» selgitab Ilja.

Teose valmimiseks tuli autoril lugematuid päevi arhiivides veeta. «See töö nõuab istumise usinust,» märgib ajaloo-uurija tagasihoidlikult ja lisab, et ta tundis end vanade dokumentide keskel nagu hiir viljasalves. Nii palju oli materjali, millest ajalugu kirjutada, sest «allikmaterjalid ei ole mitte ajalugu, nendega on seda vaja teha».

Doktoritööd kirjutama asudes soovis Voldemar Ilja käsitleda selles vennastekoguduse ajalugu kuni 1817. aastani. Kuid materjali oli palju rohkem, kui ühte doktoriväitekirja mahuks. «Nüüd alles olen oma eesmärgini jõudnud,» ütleb autor, sest viienda raamatuga jõudis ta tõesti aastani 1817, millega lõpeb vennastekoguduse vanem periood.

Ent vennastekogudused tegutsevad Eestis tänapäevani ja dr Ilja kirjutab juba kuuendat osa. Ta ütleb end olevat perfektsionisti, kes hoolikalt kõik allikmaterjalid läbi uurib ja ülestähendusi teeb. «Mu töölaud on kladesid paksult täis ja märkmeid on väga palju tehtud enne, kui kirjutama asun.» Vanameister ei ole oma tööd ka arvuti abil lihtsamaks teinud.

«Minult võidakse küsida, miks ma vabatahtlikult ja ilma tasuta olen võtnud endale ülesandeks vennastekoguduse ajaloo kirjapaneku,» räägib Voldemar Ilja. «Teen seda huvist ja uudishimust oma rahva ajaloo vastu ja kitsamalt võttes huvist meie rahva usu- ja vaimuelu vastu 18. sajandi vennastekoguduse liikumise taustal.»