Välja valitud ja õnnistatud

Tänujumalateenistusega Rapla kirikus tähistati 12. aprillil nelja vaimuliku 25. ordinatsiooniaastapäeva.

Toomas Pauli jutlus jumalateenistusel.

Säravvalges ja vastremonditud Rapla kirikus tähistasid ordinatsioonivennad Mihkel Kukk, Heino Nurk, Algur Kaerma ja Tõnu Linnasmäe koos pere ja sõprade, peapiiskop Andres Põderi, ametikaaslaste ning koguduseliikmetega ümmargust tähtpäeva. Kõigi meeste ametiaeg kokku annab 100 aastat.
Pidulikus protsessioonis sammusid kirikusse tähtpäevalised, peapiiskop, assessor Tiit Salumäe, praost Jüri Vallsalu, emeriitpraost Elmar Reinsoo, emeriitõpetaja Toomas Paul, õpetajad Katrin-Helena Melder, Ants Leedjärv ja Kalju Kukk.
Nagu eilne päev
Mihkel Kukk, Algur Kaerma, Tõnu Linnasmäe ja Heino Nurk ordineeriti 1983. aasta 12. aprillil vaimuliku ametisse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus peapiiskop Edgar Hargi poolt. Pühitsustalitusel assisteerisid peapiiskoppi Saarte praost Toomas Paul ja Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Jaan Kiivit.
«Nagu eilne päev on 25 aastat möödunud,» ütles võõrustaja rollis Mihkel Kukk, kes viimased 16 aastat on olnud Rapla koguduse õpetaja.
Neli tähtpäevalist seisid altari ette. Peapiiskop Andres Põder pöördus nende poole päeva- (Lk 22:35), kuu- (1Pt 3:15) ja aastasalmile (Jh 14:19) mõeldes retoorilise küsimusega: miks te julgesite tulla vaimulikutööle surutise ajal, kui kõneldi kiriku väljasuremisest; kas olete puudust kannatanud või võite öelda, et «Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust» (Ps 23:1)?
Vaimulike veerandsajandi pikkune laitmatu teenistus on tunnistus sellest, et Issand on oma sulaseid kasutanud ja õnnistanud. «Elu on ülestõusnud ja surma võitnud Issanda tunnistamine. Tänan teid ja teie lähedasi väga hea töö eest. Olgu teil vaimujõudu edaspidiseks,» andis peapiiskop oma õnnistuse õpetajatele Kukele, Kaermale, Linnasmäele ja Nurgale.
Külapreestri kiituseks
Õpetaja Toomas Paul, kes oli 25 aastat tagasi tähtsa sündmuse tunnistaja, jutlustas samale kirjakohale (Jh 21:15–19), nagu seda tegi Mihkel Kukk ordinatsioonitalitusel. (Jutlus on leitav Eesti Kiriku kodulehel aadressil www.eestikirik.ee – toim.) Peetruse salgamise ja proovile panemise loost on tähele panna seda, et me kergel käel ei mõistaks hukka neid, kes on käinud läbi põrgutulest.
Kui 25 aastat tagasi neli meest võtsid kuulda Jeesuse kutset, oli see julgustükk siduda end noore inimese jaoks täiesti perspektiivitu ametiga. Täna on need neli meest 96 EELK vaimuliku seas, kes teenivad oma kogudust. Kogudusi on kirikus 164. Neist rohkem kui 40%l (68 kogudusel) on hooldajaõpetaja, 14-l diakon, aga 54 kogudusel puudub ka abiline. Jutlustaja küsis, kuidas selline defitsiit on võimalik, kui kõrgemat teoloogilist haridust andvaid kõrgkoole on mitu.
Vastus peitub ehk paremates ja rahakamates väljakutsetes, mis teoloogidele pakkuda on. «Kui sellistele ahvatlevatele võimalustele mõelda, siis on uskumatu, et kõigele vaatamata leidub veel mehi, kes on valmis hakkama külapreestriks,» ütles Toomas Paul ja soovis oma noortele kolleegidele: «Me ei tea, kuhu meie tee Jeesuse järel käies meid viib. See tee ei tarvitse viia võidult võidule ega anda tänavu lõikust rohkem kui mullu. Aga me võime üle aegade kuulda püha Peetruse sõnu (1Pt 5:8j): «Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas.»»
Kindel varjupaik
Armulauda pühitsesid ja jagasid Andres Põder ja Tiit Salumäe. Jumalateenistuse lõpus lauldud luterliku kiriku hümn «Üks kindel linn ja varjupaik» ei lõpetanud südamlikku koosolemist. Õnnitlejate hulgas viibinud europarlamendi saadik Tunne Kelam meenutas aastavahetuse kesköiseid teenistusi Tallinna Kaarli kirikus, kui koos õpetaja Mihkel Kukega sama hümni lauldes uude aastasse mindi, kiriku ukse taga raketid paukumas.
Tänasele ühiskonnale ja kirikuliikmele oli Tunne Kelamil aga südamele panna seda, et me rohkem rahaliselt toetaksime kirikut ja neid, kes meid teenivad.
Jumalateenistusel laulis Rap­la koguduse segakoor (dirigent Siiri Kalvik), orelil mängis Hille Poroson. Kauni laulu ja orelisaatega esinesid Algur Kaerma tütred.
Kirikuliste ette astusid kõik neli vaimulikku ja jagasid meenutusi oma tee algusest ja sellest, mis neid on kandnud. Mihkel Kukk tõi päevakohase võrdluse kosmonautidega: mõlema ameti kandjad on juhitavad. Kui ühed on juhitavad maa pealt, siis teised ülemistest jaamadest.
Ordinatsioonivendade kohta erilise väljatoomiseks nimetas ta Algur Kaermat kui suure pere isa, kel on seitse last. Tõnu Linnasmäe on kõige kauem olnud ühel kohal – 24 aastat Ambla ja Aegviidu koguduse teenistuses. Heino Nurk on kõige rahvusvahelisem mees ja haritum akadeemilise kraadi mõttes.
Siis oli juba õnnitluste, lillede ja pilditegemise aeg. Keskpäeval alanud jumalateenistuse järel kuulati pastoraadis suvise kirikumuusikafestivali solistide kontserti ning maitsti ande külluslikult laualt, mille olid katnud Rapla koguduse tublid perenaised.
Kui viimasest kümnendist võime nimetada suurearvulisi ordinatsioone, siis 1980ndatel oli nelja samaealise noore inimese ordineerimine EELKs üsna suur haruldus. Suureks rikkuseks võib pidada kõigi nelja vaimuliku 25 aasta pikkust teenistust. Nad on ustavalt teeninud oma kirikut ja rahvast. Täna teevad nad seda sama innustunult kui algusaastatel.

 

Sirje Semm

EESTI KIRIK KÜSIB 

Kas tunnete, et veerandsajandi eest antud vaimuliku ametivanne on teil lubanud elada elu, mis on õnnistuseks olnud?
Mihkel Kukk (snd 1957 Pärnus):
Kuigi vaimulikku nimetatakse ka ametikandjaks, olen seda meelt, et mitte mina ei kanna oma ametit, vaid amet kannab mind. Vaimuliku ametivande andmine tähendab minu jaoks seda, et sellest hetkest lasen ma oma ametil ennast kanda. Minu jaoks peitub just selles vaimuliku ameti ilu ja võlu, vahel ka valu. Nagu ülestõusnud Jeesus ütleb Peetrusele, et nüüdsest keegi teine vöötab sind ja sa lähed, kuhu sa ei taha. Minul on olnud õnn minna kogudustesse mitte ise kandideerides ja koha pärast võisteldes, vaid saada määratud. See on välistanud ohu sattuda liigsesse eneseimetluse illusiooni ja vabastanud ka võimalikest pettumustest. Tunnen, et mind on juhitud ja kantud ning see kingitud aeg on mulle selgeks õnnistuseks olnud.
Praktikal Haapsalus ja Ridalas, teeninud Tallinna Kaarlis; alates 1992. a Raplas ja Järvakandis.

Heino Nurk (snd 1958 Abja-Paluojal):
Olen saanud kõik, millest tollal unistasin: teinud tööd, mis on olnud mulle endale huvitav ja teistele kasulik, pidamata minema vastuollu oma põhimõtete ja südametunnistusega. Ametivannet andes ma ei arvestanud, et see töö mind ära toidab, kuid tänaseni pole ma pidanud leiva teenimiseks midagi muud tegema.
Olen teeninud neljal maal ja viies keeles: koguduse vaimulikuna Suure-Jaanis, Kõpus, Räpinas, Mehikoormas, Washingtonis, Baltimore’is, Seabrookis ja Valgas; haiglakaplanina Tartus, Helsingis ja Atlantas; kiriku lähetusel erinevate ülesannetega Moskvas ning lektor-koolitajana üle Eesti.

Tõnu Linnasmäe (snd 1959 Petseris):
Vaimulik ametivanne seab vande andnule oma kohustused ja ülesanded. Ta kutsub olema Jumala ja inimeste teenistuses nii koguduslikul kui ka kogukonna tasandil. Eeskujuks ja ideaaliks on hea Karjane, Issand Jeesus Kristus ise.
Kinnitav ja toetav on teadmine, et me ei aja oma asja, vaid oleme kutsutud ja läkitatud. Raskustest ja muredest aitavad läbi minna õnnestumised ja hetked, mil tunnetad tavalisest enam Jumala abi ja ligiolu. Õppida tuleb ja saab ka pere ja koguduste vajaduste ühildamist. Südame ja hingega Issanda tahte järgimine ja Tema tööriistaks olemine on ikka õnnistuseks.
Teeninud Häädemeeste ja Treimani kogudust; juulis täitub 24 aastat Ambla koguduse teenimist. Ambla juurde on kuulunud alati ka Aegviidu. Kümmekond aastat teeninud ka Järva-Madise kogudust.

Algur Kaerma (snd 1962 Tapal):
Ametivanne on nagu kogum situatsioonidest ja väärtustest, mille pärast Jeesus õhutab omasid palvetama ning julgustab, et usus kõneldu saab palujale teoks. Majandusliku heaolu ajal võib õnnistust aduda hõlpsalt. Halval ajal asub usk kaalukeeleks, sest näha tuleb eesriidetagust ja enamik kaunist on silmist kadunud. Raskel ajal kogetu on usule suurem võit kui heal ajal, sest õnnistuse tuum on tihedam ja võitluse higi on kaalukam. See lisab enesekindlust ja usujulgust.
Vaimse aluse kujunemine Saaremaa perioodil õpetaja Elmar Rein­soo perekonnas elades, samuti praost Toomas Pauli juhendamise all töötades andis piisava jõupagasi järgnevateks teenistusaastateks Jämaja, Anseküla, Tapa ja viimaks Paide koguduses. Võin öelda, et paremat tänu ja õnnistust ei oskagi kujutleda, kui et «mina ja mu pere, me teenime Issandat».