Valguse kandja

Läbi pimeda tuulise tormise metsa rühkis edasi poisike, kellel oli käes latern, milles põles küünal. Tuul ulus puude latvades ja haaras mõni hetk ka poisikese oma haardesse, keerutades lumehelbeid vastu nägu ja lehvitades kuuehõlmu. Poisike rühkis vapralt edasi, aeg-ajalt kaitstes laternat kuuehõlma all, et tuulel ei õnnestuks väikese küünla leeki kustutada.

Tal polnud aega kuulata pimeda öö hääli, kaugusest kostvat huntide ulgumist ega murduvate puuokste raginat. Ta teadis, et peab võimalikult kiiresti jõudma metsa taga asuvasse külla, mis oli mere ääres ja milles talvetorm oli suutnud kustutada kõik küünlad ja tuled. Ta pidi tule edasi andma nii ruttu kui vähegi võimalik, et seda siis omakorda edasi kantaks mererannale, kus peab süttima märgutuli laevadele, ilma milleta mitmed laevad võivad tormiga sattuda karile ja hukkuda.

Öö oli pime ja tee päris pikk. Igatsusega vaatas poisike aeg-ajalt pimedusse, kaugemale laterna valguseringist, mis valgustas teed tema sammude jaoks. Ta otsis tundemärke, kas mets juba ei hakka hõredamaks jääma. Murega vaatas ta järjest lühemaks jäävat küünlajuppi.

Lõpuks tundus, et puude vahelt hakkavad vilkuma mõned pilvede peidust paistvad tähesilmad, puutüved jäävad harvemaks ja mets lõpeb. Varsti nägigi ta tumedaid maju enda ees – kõikjal oli pime, sest tuld ei olnud.

Ruttu jooksis ta nüüd esimese maja juurde ja enne kui ta jõudiski koputada, avati uks ja hüüti: me juba ootasime sind, nägime, et mingi tuluke liigub meie poole. Ka väike küünlavalgus pimedas paistab päris kaugele.

Ruttu süüdati majakeses küünlad ja poiss hüüdis väsinult: „Viige see tuli edasi nii ruttu kui saate, et märgutuli mere ääres saaks süttida.“ Tema oli ustavalt oma ülesande täitnud, nüüd oli teiste kord seda jätkata.

Poiss vaatas rõõmuga, kuidas maja maja haaval ranna poole liikudes süttisid akendes tulukesed. Lõpuks lõi lõõmama ka suur märgutuli, mis pidi näitama laevadele õiget teed. Poisikese ülesanne oli täidetud.

Ole sina see tulekandja, kes viib valgust edasi, jagades armastuse ja headuse sõnumit meie hetkel nii pimedas ja tormises maailmas, kus iga väikegi küünal on oluline. Ja pea meeles, et kui keegi jätab oma osa täitmata, siis ahel katkeb ja valgus ei jõuagi sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse.

Valgus – see on meie head soovid, üksteisest hoolimine ja aitamine, julgustav sõna ja vahel ka ainult rõõmus naeratus või õlale patsutamine.

Vii edasi valgust! Maailm meie ümber on väga pime.

Pimedust ei saa võita pimedusega, ainult valgust süüdates kaob pimedus. Kurjust ei saa võita kurjusega, ainult headuse ja armastusega sellele vastu astudes. Üks küünal suudab vähe valgustada, aga siiski tekib selle ümber tilluke valguslaik, kust pimedus on kadunud.

Üks heategu ei pruugi avaldada mõju paljudele, aga piisab, kui see mõjub ühele inimesele ja aitab teda. Ja selle teo tegija ümbert on kurjus kaugenenud.

Liivia Kaustel

---

Toimetuse kirjakast:

Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu

E-post: ek@eelk.ee