Valguse heledus

Ma istun kirikus ja vaatan enda ümber. Olen nelja- või viieaastane, aga võib-olla ka pisut vanem või tibake noorem – kirikut mäletan ajast, mil hakkasin ennast mäletama. Nagu mäletavad teatrit näitlejate lapsed, mäletan mina vaimuliku tütrena kirikut, kuhu isa ja ema mind kaasa võtsid.
Kuressaare Laurentiuse kirikus, kus ma istun, on altari kohal Jumala silm ja selle ümber kiired nagu päikesel. Jumala silm vaatab sealt mind ja kõiki teisi inimesi, kes kirikusse on tulnud. Pole mingit kahtlust, et Jumal on siin, kui juba on olemas tema silm.
Nii lihtne see ongi. Sest ma ei küsi veel, kas, miks ja milleks. Jumal on meie pere nähtamatu liige.
Kõige ilusam on kirikus jõuluõhtul. Jõulude ajal on kirikus isemoodi lõhn. Kas nii lõhnab tuba, kus on pisike armas laps, kes sel päeval sünnib? Sest jõulud ei ole ju midagi muud kui selle väikese poisi, Jumala poja ehk Jeesuse Kristuse sünnipäev. Tõmban ninaga seda lõhna – ei, nii lõhnavad kuused ja küünlad. Siiski lõhnavad need kirikus veidi teisiti kui kodus.
Vahepeal panen silmad peaaegu kinni ja vaatan nii, kissitades, kuuseküünlaid. Küünlad muutuvad väiksemaks ja justkui kissitaksid mulle vastu. Selline põnev mäng.

Ja see valgus! Meie kirik on alati helevalge, kuid jõuluõhtul oleks valgust nagu veelgi rohkem. Võib-olla paistab valgus sellepärast heledam, et akna taga on pilkane pimedus? Isa ütleb, et jõuluvalgus on ka inimeste südameis. Vahest teevad inimesed oma südamevalgusega kiriku veelgi heledamaks? Või toob selle valguse ingel, kellest kirikulised karjastelaulus laulavad ja kes «särab ja hiilgab kui heledaim välk»?
Altari kõrval seisavad kaks suurt kuuske. «Paet oskab metsast kõige ilusamad kuused tuua!» kiidab isa. Onu Paet on kirikumees, kes peab hoolitsema selle eest, et kirik oleks puhas ja korras. Paet on kirikumehe perekonnanimi ja tähendab sama mis sõna «paat». Saaremaal on mõni sõna natuke teistsugune kui mujal Eestis.
Huvitav, et on olemas kirikumehed, aga kirikunaisi ei ole, selles ametis on igal pool mees. Isa ütleb, et naisi ei ole ka kirikuõpetajate hulgas, seegi amet peab olema meeste oma.
Kahju küll, mõtlen mina: kui ma suureks saades tahaksin hakata jutlusi kirjutama ja neid kantslist rahvale ette lugema nagu mu isa, siis ma ei tohikski seda teha… Orelimängijaks saaksin hakata. Aga mulle meeldib rohkem isaga koos kirjutada, oreli või selle sugulase harmooniumi juurde mind ei kisu, kuigi pilli häält kuulata meeldib mulle väga. 
Kui orel mängib, siis tunnen kõhus imelikku tunnet. Niisugust magusat. Nagu tahaks nutta ja naerda ühekorraga. Ja nagu sipelgad jookseksid mööda selga alla. Vahel on mul tunne, et oreli hääl ei mahu kirikuseinte vahele, läheb läbi kirikuseina ja kostab üle kogu linna. 

Jõuluõhtul on kirikus väga hea olla veel ka sellepärast, et ei ole külm, sest rahvast on palju ja nende hingeõhk soojendab, ja sooja annavad ka küünlad, millest ükski ei ole elektriküünal, vaid mis kõik põlevad elusa leegiga.
Käärkambris on onu Paet kütnud suure ahju nii kuumaks, et selle ääres pole võimalik seista. Muidu on käärkamber mu lemmikkoht, sest seal kirjutan vahel koos isaga. See tähendab, et isa kirjutab jutlust, mina aga oma asju. Igasuguseid. Näiteks mida ma eile või täna olen teinud või mis meil kodus on juhtunud. Mul on lugemine selge ja kirjutada ma oskan juba ka.
Jõuluõhtul oleme terve perega pärast teenistust veel mõnda aega käärkambris, niikaua, kui isa oma asjad kokku paneb, ja siis läheme koos koju. Kodus kordub kõik – kuusk, küünlad. Ja muidugi kingitused! On ju jõuluõhtu.

Umbes nõnda meenutan 1950ndate jõule oma raamatus «Taevas ja Maa», mis ilmus kirjastuse Petrone Print sarjas «Aja lugu» tänavuste jõulude eel.
Nüüd, aastakümneid hiljem, mõistan, et valgus, mida mäletan oma varase lapsepõlve kodust ja kirikust Kuressaares, on alati olemas. Isegi siis, kui seda ei soovitud näha, oli see ikka meie kohal ja ümber. Kaitsev, soojendav ja õnnistav valgus. Valgus, mis on kõige heledam ja väärtuslikum siis, kui valitseb pimedus – kas talvise akna taga või sügaval hinges.
Hille Karm,
kirjutaja