Valgus

Sügisel jääb maa tühjaks. Sügisel on tunda, kui tühjaks ta juba on jäänud. Põldudelt on viidud, mis seal kasvas. Viimane õhtuvalgus neeldub pilvedesse rebenenud auku, nagu oleks temalgi kiire minekuga.
Külas süttivad tuled. Kui on küla ja kui on selline küla, kus veel süttivad. Mõni ikka. Mõni vana naine, kes võib-olla peab veel vana videvikutundi, paneb lõpuks oma köögilambi põlema. Kuuekümnevatine kärbestest mustatud pirn, kena kollane valgus, ka varsti juba minevik nagu see õhtu, see naine, see maja, see küla.
Kes oleks võinud arvata, et elektrilambi järele võib nostalgiat tunda! Ammuks seegi oli, kui nad neisse taludesse ilmusid. Tema mäletab väga hästi aega enne elektrit. Hämaraid tube. Või kui täpselt ta neid mäletabki? Me mäletame, et oli, aga kuidas ta täpselt oli…
Olen ikka mõelnud, et kuidas see võis olla. Sest petroolilampki on juba tehnikasaavutus, päris tubli valgusallikas, kuigi ka see kärbsemustane pirnike vana naise köögis on oma kümme korda vägevama valgusega. Aga loeti ka petroolilambi valgel ja loeti muidugi ka enne seda.
Vana naine laotab köögilauale ajalehe. Sotsiaaltöötaja tõi postkastist ära, tema ise sügisel poriga enam nii kaugel ei käi, suvel ehk veel. Postkastini on kilomeeter maad. Aga see on nädalaleht ja mis tähtsust ongi uudiste värskusel selle kulunud lauavakstu peal, selles vanas suures köögis, mille pliit mõnusalt soojaks kütaks, kui ta raatsiks puid kulutada.
Aga palju sa endale üksi ikka seda toitu keedad! Saab ju kampsuni selga, villased sokid jalga panna, talve poole veel teise kampsuni ja teised sokid. Ajalehe köögilauale laiali laotamine on lihtsalt miski, mis aitab seda õhtut mööda saata. Siis on veel puudetoomine, veetoomine, koer ja kass, muidugi televiisor ja raadio, need külakolgaste viimased seltsilised.
Jah, vanasti, kui polnud voolu, polnud raadiot, televisioonist rääkimata, millised olid siis õhtud? Kui pikad ja painavad nad võisid olla… Aga polnud. Siis olid inimesed, pere, nende tööd, jutud, toimetused. Kõik sai tehtud ka tol kehval valgel ja keegi ei teadnudki, et peaks valgem olema. Ja muide ega ei peagi.
Olen aru saanud huvitavast asjast: vaevlemine sügisepimeduse käes, kurtmine valguse puuduse üle, see igasügisene moeteema, on puhtalt elektrivalguse produkt. Sügis ja talv polegi nii pimedad, kui kuskil pole eredaid tulesid, ülevalgustatud ruume.
Mööda maanteid, läbi külade kihutavate autode valgusvihud on need, mis lõikavad pimeduse suurteks mustadeks paanideks. Sügis ja talv ilma heleda elektrivalguseta pole mitte pimeduse, vaid hämaruse aeg, lõputute hämaruse variatsioonide aeg.
Vana naine mäletab, kui valge oli kihelkonnakirik, kui ta lapsena esimest korda jõuluõhtul kaasa võeti. Ometi said seal põleda vaid küünlad ja paljuke neid ikka oli. Kihelkonnakirik seisab sama koha peal kui siis ja pole üldse sestsaadik eriti muutunud, elekter on vaid sinna sisse pandud, aga sellel pole vana naise jaoks suuremat tähtsust.
Ta käib küll kirikus, sest õpetaja sõidab läbi – sel kuu kolmandal pühapäeval, kui tal on nende kiriku «kord» – aga pühapäevalõunal on väljas ikka valge, ka sügisel, ja nii on üsna ükskõik, mis seal lühtrites põleb. Selleks on niikuinii liiga hämar, et lauluraamatu kirja lugeda. Aga seegi pole tähtis. Kirik on koht, kus saab käia. Kus on ikka käidud.
Kui küsida vana naise käest põhjust, miks ta seal käib, jääks ta vastusega hätta. Aga õnneks keegi ei küsi. Õpetaja oma jutluses küll esitab mingeid küsimusi, justkui vaidleb kellegagi, aga vana naine teab, et need on kõrged küsimused ja kõrged vaidlused, need ei puuduta teda. Mis kasu võiks olla usu üle arutamisest? Keegi ei tea seda.
Kui kirik saab läbi, sõidutab õpetaja vana naise koju tagasi. Järgmise kuuni. Õpetaja küsib, kuidas talle meeldib kiriku uus välisvalgustus. Ta ei oska selle peale midagi kosta. Ta ei ole seda näinud.
Pimedas on ta kodus, paneb oma köögilambi põlema. Ja kui vool on ära, läheb lihtsalt varakult voodisse. Loeb tunde. Viimaks tuleb ikka hommik. Ta pole kunagi kuulnud, et tube, et maju, et kirikuid peaks väljast valgustama. Majad, kus elatakse, on valged, kus enam ei elata, nagu tema naabermaja, on pimedad, seest sama pimedad kui väljast, sama pimedad kui öö, kui õhtu, kui hämarus.

Tõnu Õnnepalu,
Eesti Kiriku kolumnist