Vaimulik vajab hingehoidjat?

Võib vaielda selle üle, kas vaimulike töökoormus on liialt suur ja reserviminek igaühe oma asi, väärides vaid lühidat otsust juhtivate organite poolt, või saab kirik pastorite hingehoiusüsteemi tõhustada. Kas seda on vaja?

Olemasolevad võimalused
Kehtiva seadusandluse kohaselt võiks kirikuõpetaja hingehoiuga tegelda nii praost kui (pea)piiskop. Järva praost Teet Hanschmidt rõhutab, et eelkõige vastutab iga õpetaja ise enda n-ö korrasoleku eest. «Olen püüdnud vaimulikele anda mõista, et puhata on vaja. Oleme hakkama saanud ning mina olen pöördunud vajadusel peapiiskopi poole,» tõdeb Hanschmidt.
Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari juhataja Ove Sander toob välja, et seminaris on mentorlus seotud eelkõige töö ja praktika juhendamisega. Ta nimetab, et 1930ndate aastate praktikapäevikud näitavad, et juhendaja võttis õpipoisi (praktikandi) elust osa. «Seetõttu ma usun, et ka tänapäeval saab üks inimene olla nii juhendaja kui hingehoidja,» arvab Sander.

Kas hingehoid toimib?
Pärnu praost Enn Auksmann sõnab, et eelkõige peaks igaüks läbi mõtlema, mis tähendab olla vaimulik, ning püüdlema refleksiooni poole. See tähendab vabal soovil vaimuliku juhendaja(te) ja toetaja(te) leidmist. Suure-Jaani koguduse õpetaja Kristi Sääsk leiab, et hingehoidlikku tuge võiks pakkuda usaldusisik või superviisor, kelle saab ise valida ning kes oleks n-ö neutraalsel positsioonil.
Küsimusele, kas  hingehoiusüsteemi toimimiseks on piisavalt usaldust, vastab Auksmann, et sageli tajuvad vaimulikud ennast pigem ametnikena ning teatud solidaarsuse puudust on märgata küll. Kristi Sääsk toob välja, et küsimus on ka vaimulike ettevalmistuses, personalitöös, distsipliinis ja võib-olla ka väheses pihipraktikas.
Valga koguduse õpetaja Heino Nurk tõdeb, et vaimulike hingehoid on meie kirikus peaaegu olematu. Kui kusagil midagi toimub, siis on see pigem eraviisiline initsiatiiv kui süsteemselt korraldatud tegevus. Seadused siin ei aita, vaja on pädevaid inimesi ja nende aega ning raha, et sellist süsteemi luua ja käigus hoida.
«Oma otsesele ülemusele, praostile või piiskopile, ei ole soovitav minna kurtma oma hingehädasid, see paneb nii rääkija kui kuulaja keerulisse olukorda ja tegelikult pingestab töösuhteid» leiab Nurk.

Uusi teadmisi lisaks?
Mentorlus, supervisioon, nõustamine – kõik see võiks olla osa hingehoiust. Kahtlemata vajab taoline käsitlus lisateadmisi. Heino Nurk lisab, et paljudes riikides on ka kliiniline pastoraalkoolitus ordinatsiooni eeltingimuseks.
Kõnelejad leidsid, et uued teadmised on vajalikud, andes võimaluse probleemide paremaks lahendamiseks. Pastorite tugisüsteem hingehoiu vallas looks omakorda paremad tingimused sõna ja sakramendi kuulutamiseks.

Reservi määratud
Hulk EELK ordineeritud vaimulikke on reservis (28). Me ei tea kõigi põhjusi ega ka seda, kas praegu neile keegi tuge pakub. Kristi Sääsk rõhutab, et reservis olemine ei tähenda automaatselt läbikukkumist, kõigil on oma erinevad põhjused. Nii nagu kõik arstid ei jää arstideks ega õpetajad kooli, on ka vaimulikega. «Siiski tasuks küsida, milline suleke võib murda kaameli selgroo,» ütleb Sääsk.
Enn Auksmann toob välja, et oma praostkonnas on nad reservvaimulikke koosolekutele kutsunud, tundnud huvi, mis toimub. «Reservis olevad inimesed on ressursside raiskamine,» lisab Heino Nurk.
«Neid on koolitatud ja selle eest on maksnud kallist hinda nii õppijad ise kui ka kool ja kirik. Nendele tehtud kulutused on kasutamata. See on mõõdetav kahju, kuid veelgi suurem on inimeste pettumusest ja kibestumisest tulev kahju, mida paraku pole võimalik mõõta,» võtab vaimulik probleemi olemuse kokku.

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja