Vaikides keelavast eetikast

Luuletaja August Sang (1914–1969) põdes kaua ja kuidas see mõjus, nägid ta sõbradki. Vähk. Ta luuletustes avaldub see pika, kuid mitte meeleheitliku hüvastijätuna, millest on koomilisigi kõrvalepõikeid ning rohkem südamlikkusest kui petlikuks unustamiseks.
Kõik Sanga luuletused aastaist 1956–1969 niisugusele loogikale siiski ei allu. Teiste hulka kuulub ka «On jälle öö», pihtimus ja pöördumine õpetaja poole, kelles võib ära tunda Gustav Suitsu.
Distsiplinaarses mõttes, esimesest semestrist kuni ülem-astme lõpuni, Tartu ülikooli eesti ja üldise kirjanduse professor Gustav Suits August Sanga ei õpetanud. Vaimselt küll ning mitte põgusalt. Suits ei saanud õpetada Sangale aga seda tunnet, mis valitseb luuletuse «On jälle öö» lõpul: Käin, kõrvus sirged, karged stroofid/ ja ees on uued katastroofid (olgu lisatud, et August Sanga stroof on rangem kui Gustav Suitsu oma). See on kaduviku möödapääsmatusest mõistusepärane arusaamine. Seisund, mille igatsemine on väga vaieldav ning mis võib muuta inimese äärmiselt alandlikuks.
Kaasaegsesse Eestisse puutub see niivõrd, kuivõrd me ei oska kasutada sõna «alandlik» põhjendatud kujul ega tunne üldse paljusid eetikat kujundavaid sõnu nende ajaloolise kujunemise ja argise vajalikkuse kaudu. Miks, sellel on mitu põhjust.
Aastatel 1990–1993, mõnikord ka hiljem, oli mul kombeks käia Tartu Peetri kiriku käärkambris Maarja koguduse (vormiliselt tollal Peetri koguduse Maarja pihtkonna) õpetaja, hilisema titulaarpraosti Otto Tallinna (1914–1995) jutul.
Me mõlemad kuulusime EÜSi, olime seega ksvil! ja sina peal. Muidugi ta teadis, et ma olen mitmenda põlve ateist, nagu mäletas sedagi, et on pannud paari mu äia ja ämma ning ristinud ka Sirje Oleski. Me ei jaganud aga maid ega arutanud ei EELK ega Eesti Kirjandusmuuseumi probleeme. See ei olnud piht, vaid oli mõistva kuulaja leidmine.
Niisiis ei olnud meil eetikast rääkides vaja kasutada leheküljelise täpsusega viiteid klassikutele ega hilisemate uurijate metakeelt. Vanem mees teadis, et ennatlikku sõna võib pärastpoole kibedasti kahetseda, noorem õppis, kuidas kärsitust tuleb mõnigi kord alla suruda. Mingit eetilist doktriini, ammugi mitte mõlemalt poolt läbi töötatud konventsiooni ei olnud, ent oli mõistetav, et ulakused on kohatud.
Kui lubatakse, siis see ongi eetika, mis keelab vaikimisi. Unustanud selle järjekordselt ära, küsisin ma oma emalt midagi, mis nagu polnuks vale.
Oleskite kauaaegne ja väga lähedane perekonnasõber oli kirjanik ning karikaturist Karl August Hindrey (1875–1947). Mitu omaaegset allikat kinnitavad, kuidas ta võis juua ohjeldamatult. Ma ei küsinud muud kui et palju see Hindrey siis lõppude lõpuks jõi, sest Maja Olesk pidi olema näinud seda väga lähedalt.
Vastuseks vaatas vana naine oma pojale vaikides otsa, kuni ma sain aru, et olin olnud taktitu. Kui palju on meie Eestis taktitust tähenduses «halvas mõttes kohatu käitumine»? Ja kelle käes on sõrm, mis seda näitab, ning teisalt – kelle suu on kinni just siis, kui lahtine suu võib sundida mõtlematut inimest käituma trotsiks nimme vastupidiselt?
On lihtsameelsus, kuid ka silmakirjalik arvata, nagu mõistaks õigust alles maapealne kohus. Juba enne kohut võib õigust mõista ka eetika tähenduses «aus allumine tõele». Jäigalt determineeritud maailmas tekib otsekohe muidugi küsimus, kas aususe väravad on laiemad kui Hadese uksed. Põhimõtteliselt nad seda olla ei saa, aga igatahes ei tohi nad olla ka kogu aeg suletud. Võib-olla aitab kogenuma inimese vaikimine seda mõista.
Me oleme pööramas Eesti iseseisvust võimalikult odavamaks. Kõiges, aga siiski mitte kõikide jaoks. Kuidas see välja näeb? Odavaks pean ma tõotust juhtida meid viie kõige harituma rahva sekka ilma eetilise pühendumuseta. Diplomi järgi, mitte selle põhjal, mis on peas ja südamel. Kui rohkem kui tosinkond aastat tagasi hakkas Eesti hariduskorraldus tunnistama akadeemilist hulkurlust, siis peeti seda vabaduse vajalikuks tunnuseks. See polnudki vale, ent ta oli poolik, sest eetikat ei saa võtta omaks, käies ise külakorda.
Pigemini nõutusest kui elutarkusest jätsid vanemad inimesed selle siis ütlemata. Selles suhtes on praegune Eesti mõtlemapanevalt kinnine. Tahame lahtisemat ühiskonda, peaksime olema ettenägelikumad.
Peeter Olesk