Väikeste unistuste suur jõud

Sain peatoimetajalt jõuluks toreda kingituse, Susan Boyle’i esimese albumi «I dreamed a dream». Sellesama «Hüljatutest» pärit lauluga võitis too naine möödunud aastal brittide talendijahi saate aegu palju südameid. Ausalt öelda tahtsin temast juba siis midagi kirjutada, aga nüüd näen põhjust veel rohkem.
Kui Susanilt telesaate eelvoorus nina nokitsedes küsiti, kust ta pärit, siis oli tahumata olekuga, tuleval aastal juba viiekümneseks saaval naisel seda raske meelde tuletada. Veidrikuks on Susanit peetud algusest peale. Tema siia ilma tulek oli toona 47aastasele Susani emale raske ja laps sai hapnikupuudusest tulenevaid kahjustusi. Aga lauluhäälele pole see mõju avaldanud. Kui ta võistluse käigus ütles, et unistab lauljakarjäärist, naerdi ta esiotsa välja. Laulu lõppedes oli žürii pahviks löödud ja kindlasti ka hulk 10 miljonist televaatajast, kes tol õhtul telerite ees oma koha sisse võtsid. Neid hetki võib YouTube’ist igaüks uuesti jälgida.
Kuni talendisaateni oli Susan viimased kaks aastat (ema surma järel) üksinda oma vanematekodus elanud. Ta oli töötu, kes leidis aastaid tegevust vabatahtlikuna kohalikus kirikus.
Talendisaate võit läks küll Londoni poistele ja pärast finaali veetis Susan mõne aja närvikliinikus. Kuid ta on sellest kaotusest üle saanud. Plaadil on hulk häid lugusid, mõned neist juba ka varem väiksemale ringile teada. Susanist, kes aastaid oma väikeses kodus peegli ees laule harjutas, on saanud tõepoolest staar. Tema elust on tõenäoliselt hakatud raamatut kirjutama, plaanis on film, mille peaosa pakutakse teiste hulgas ka Catherine Zeta-Jonesile. Ja 17. jaanuaril ootab Susanit oma sünnipäevapeole USA esimene leedi Michelle Obama.       
Niisugune on siiamaani lugu Susan Boyle’ist, kes on julgenud unistada ja muuta elu elamisväärsemaks. Ja ma palvetan, et ta ei murduks.

Mari Paenurm