Väikeste ajalootõde suurte vahel

Viimastel aastatel on Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhted olnud väga head ja presidendid George Bush ning Vladimir Putin on korduvalt deklareerinud kahe võimsa suurriigi ühiseid huvisid ja eesmärke maailmas.

See on mõistagi ärevaks teinud Venemaa vahetus naabruses olevate väikeriikide, sealhulgas Balti riikide poliitikuid ja rahvaid. Venemaa tahtmatus tunnistada oma ajaloolisi ekspansioone, sealhulgas Balti riikide okupeerimist poole sajandi jooksul, soovimatus aktsepteerida piirilepinguid Eesti ning Lätiga ja inimõiguste ning demokraatia jätkuvalt halvenev olukord Venemaal – see kõik teeb siinmail muret.

Olukord, kus USA oma eesmärkide nimel on eelloetletu ees justkui silma kinni pigistanud, on seda muret ja ärevust lisanud.

Ses valguses on president Bushi sõnavõtud möödunudnädalase Euroopa-visiidi aegu tundunud meile positiivsed väljendades järjepidevust Ühendriikide omaaegse poliitikaga, mille järgi Balti riikide annekteerimist jätkuvalt hukka mõisteti.

Kuigi Balti riikide ajalooline järjepidevus polnud nende sõnavõttude kandvaks teemaks, astus USA president esile üsna terava kriitikaga demokraatia halveneva olukorra vastu Vene Föderatsioonis.

Me ei tea täna lõpuni, kui palju Bush ja Putin juttu vestsid Venemaa suhetest Baltikumiga. Ei tea sedagi, mis valguses ja kui palju võttis Ameerika president arvesse Läti presidendi ja teistegi Balti poliitikute poolt talle tungivalt esitatud sõnumit II maailmasõja järelmitest Balti riikide jaoks.

Küllap võime aga loota, et küsimus siiski jõuliselt tõstatus ja Eesti ning Läti püüded ajaloolist tõde 1939.-1940. aasta, aga samuti sellele järgnenu kohta siinkandis jalule seada ei lähe rahvusvahelisel areenil päris tühja.

Tõsi on, et ideaalnägemus väikeriikide (ka ajaloolistest) õigustest ei teostu suurriikidevahelises poliitilises mängus kunagi päris lõpuni. Siiski tuleb ka kristlikust lähtekohast ajaloolist tõde taga nõuda. Ka endi möödalaskmiste suhtes aus olles.

Tauno Teder