Vähemuste omavaheline vastandamine ei paranda ühiskonna tervist

Abielu ei ole ainult õiguslik suhe

Värske valitsusliit näeb abielu esmalt õigusliku küsimusena. Valimisliidu programmi kahes viimases punktis sisalduv kokkulepe, et kooseluseaduse rakendusaktid võetakse vastu ning perekonnaseadust muudetakse selliselt, et abielu saaks sõlmida kahe täiskasvanu vahel, on paigutatud justiitsküsimuste peatükki. 

Kogemus abielude registreerija ja laulatajana kinnitab, et paarid ei soovi abielluda juriidilistel põhjustel. Abiellutakse, sest soovitakse luua perekonda, mis toetub vastastikule armastusele ja usaldusele ning tahetakse olla teineteisele truud (kuni surmani). Kristlased pöörduvad vaimulike poole abiellumise sooviga uskudes, et altari ees Jumala ja tunnistajate silme all teineteisele antud tõotused on sakraalse iseloomuga. Ka mitteusklike jaoks on abielu püha ideaal, mida taotletakse, isegi kui selles alati ei õnnestuta. 

Kiriklik abielu versus kooselu või sooneutraalne abielu

Siseministeeriumi usuasjade osakonna andmetel registreeriti 2022. aastal Eestis kokku 6386 abielu, millest vaimulikud registreerisid 392 ehk 6,2%. Kahjuks ei suutnud ma avalikust inforuumist leida viimaseid statistilisi andmeid kooselulepingute sõlmimise kohta. Siiski leidsin Notarite Koja kirja justiitsminister Maris Laurile 2021. aasta lõpust, milles nimetatakse, et notari ametitoimingute statistika kohaselt on 2021. aasta novembri seisuga Eestis arvates 2016. aastast sõlmitud kokku 197 kooselulepingut. See teeb pisut rohkem kui 39 kooselulepingut aastas.

Kui võrdlen vaimulike poolt registreeritud abielude arvu seni sõlmitud kooselulepingute arvuga (sic! kõik kooselulepingu sõlminud ei ole samasoolised paarid), siis võrdsustub sooneutraalse abielu kehtestamisel ja kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmisel samasooliste paaride registreeritud suhete arv kiriklike registreeritud abielude arvuga alles juhul, kui samasoolisi paare oleks senisest kümme korda rohkem. Kahtlen, kas meil on tegelikult nii palju koos- või abielluda soovivaid paare.

Valitsusliidu taotletud eesmärgi saavutamine võib tähendada, et kirikud loobuvad vaimulikele usuvabaduse realiseerimiseks tagatud abielu registreerimise õigusest. Selle tõsiasja ignoreerimine ei väljenda samasugust hoolimist, mida soovitakse sooneutraalse abielu kehtestamisega väljendada seksuaalvähemuste suhtes. 

Sellele mõeldes tundub mulle, et uus valitsusliit teeb maailmavaatelistele või poliitilistele eelistustele tuginevalt sooneutraalset abielu kehtestades väga tugevalt kallutatud ja ebavõrdsust sünnitava otsuse. Valitsus, pöörates ühe grupi poole palge, näitab teisele grupile selga. Tegelikult vajavad mõlemad vähemusgrupid võrdselt riigi kaitset ja tähelepanu.

Vähemuste õiguste vastandamine

Eesti riigi perekonnaõigus on seni arvestanud judokristliku arusaamaga abielust. Abielu sooneutraalseks muutmine tekitab vastuolu, mida pole kellelegi vaja. 

Senises põgusas diskussioonis on kõlanud mõnel korral väide, et sooneutraalse abielu kaudu ühtedele õigusi juurde andes ei võeta teistelt midagi ära. See ei ole tõsi, sest tegelikult kustutatakse Eesti seadustest mehe ja naise abielu. Seda enam seal ei ole. Eesti seadusesse ei kirjutata sisse ka samasooliste abielu, vaid abielu muutub oma tähenduselt sooneutraalseks. 

Samasoolisi paare see tõenäoliselt ei häiri, sest nad saavad midagi juurde. Usklikke paare võib see häirida tõsiselt, sest isegi kui vastassooliste abikaasade omavaheline suhe de facto ei muutu, siis de jure saab sellest suhtest sooneutraalne abielu. Sellist abielu Piibel ei tunne. Teoloogid Urmas Nõmmik ja Jaan Lahe kirjutavad 2011. aasta Usuteadusliku Ajakirja esimese numbri teadusartiklis „Homoseksuaalsus Piiblis“, et Piiblis ei ole „juttu kahe mehe püsivast seksuaalsest kooselust, rääkimata siis samasooliste abielust“. 

See, et sooneutraalne abielu ei ole samatähenduslik mehe-naise abieluga, mille seni nii perekonnaseadusest kui Piiblist leiame, ei pruugi olla mitteusklikest ametnike ja poliitikute jaoks tugev argument. Õigusriigi valitsusele, kes austab usuvabadust ja seisab ka usklike õiguste kaitse eest, peaks aga olema see väga kaalukas argument. 

Põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida tema usutunnistuse tõttu. Kristlane, kes soovib registreerida edaspidi mehe ja naise vahelist abielu, ei saa seda teha – ta saab sõlmida oma vastassoost abikaasaga ainult sooneutraalset ehk unisex-abielu. 

Sooneutraalse abielu kehtestamist ja kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist põhjendab minister Signe Riisalo ERRi intervjuus muuhulgas sellega, et „kõik saaksid nautida oma õigusi võrdselt“. Et rääkida võrdsetest õigustest, tuleb tagada, et kellelegi õiguseid juurde andes ei võeta kelleltki õiguseid ära. Samuti ei tohi teadlikult luua olukorda, kus neid õiguseid ei saa südametunnistusega konflikti minemata kasutada. 

Õiguslikult oleks abielu kõigile võimaldatud, kuid paljud usklikud on asetatud riigi poolt sundvaliku ette, kus nad peavad valima oma paarisuhte õigusliku kaitse ehk sooneutraalse abielu või usuliste põhimõtete vahel. Muutuv õigusruum, kus õigused prevaleerivad maailmavaate üle, ei ole nautimisväärne. Vähemuste õiguste vastandamine ei paranda ühiskonna tervist.

Ajaakna ahvatlus

Minister Riisalo ütleb ülalviidatud intervjuus, et keerulised ja ühiskonnas tundlikud teemad on mõistlik ühe eelnõuga ja ühekorraga lahendada, mistõttu on plaan olemasolevad eelnõud üle vaadata, ära korrigeerida ja siis edasi minna, et eelnõu jõuaks veel enne suvepuhkusi riigikokku. Meenutan siinjuures president Alar Karise kõnet riigikogu XV koosseisu avaistungil, kus ta ütles: „Jooksusammul tehtud seadused ei tohi kujuneda tavaks. Kui eelnõuga on nähtud vaeva ja kaalutud kauem, siis pole ka tarvis hakata uute seadustega kohe parandama kiirustamisest tingitud puudusi.“

Liberaalsel valitsusliidul on soov oma ametiaega kasutada „ajaaknana“ sooneutraalse abielu kehtestamiseks ja kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmiseks. Sellega tunnistatakse ka ise, et kavatsetakse teha midagi, millel pole ühiskonnas üleüldist heakskiitu. Inimlikult on selline sobiva hetke ärakasutamine mõistetav, kuid laenates Eesti 200 esindajatelt ühe nende viimase aja lemmiksõna, ei ole see hea „poliitkultuuri“ eeskuju. 

Ajaakna ärakasutamises süüdistati ka Eesti ajaloo konservatiivseimat koalitsiooni, kui nad soovisid oma valitsemisperioodil korraldada rahvahääletust abielu kindlustamiseks mehe ja naise liiduna. Toonasel rahvahääletusel oleks otsuse teinud siiski rahvas ja tulemus ei olnud ettearvatav. Uus valitsusliit ei usalda kahjuks sooneutraalse abielu küsimust rahva kätte, vaid läheb püüdma toetust parlamendilt küsimuses, millele pole valijatelt küsitud mandaati. 

Kompromiss on võimalik

Kõigi õiguseid on endiselt võimalik tagada ka ilma olukorda asjatult pingestamata. Võimalusi olukorra lahendamiseks kiirustamata ja erinevaid ühiskonnagruppe kaasates on mitmeid, sealhulgas kompromisse, kus erinevad pooled kokkuleppele jõudmiseks peavad ühiskondliku kodurahu huvides milleski järele andma.

Isiklikult arvan, et kõige vähem nõuab osapooltelt järeleandmisi alternatiiv, millega taotletakse võimalikult laia üksmeelt kooseluseaduse kohendamiseks ja rakendusaktide vastuvõtmiseks tingimusel, et perekonnaseadus jääb muutmata. Kompromissi tulemusel saavad samasoolised paarid kooseluseaduse alusel õigusliku turvatunde ja võrdsed õigused ühiskonnas samal ajal, kui abielu jääb tähistama ka edaspidi ainult mehe ja naise liitu. 

Tõsiseltvõetav alternatiiv on ka panna abielu küsimus rahvahääletusele ja küsida edasisteks otsusteks rahvalt mandaat edasisteks sammudeks. Alternatiive on teisigi, mille arutamiseks ja analüüsimiseks on vaja võtta aega, et üksteist ära kuulata ning üksteise muresid mõista püüdes nendega ka arvestada. Sellest rääkis ülalviidatud kõnes ka president Karis: „Kui vähemusse jäänud seisukohaga peab arvestama ja kriitikale vastama, siis loob see otsustele laiema põhja ühiskonnas. Muidugi oleks ilus arvata, et meie demokraatia toimib nõnda, et kui parlament, rahva esindajate kogu, on midagi häälteenamusega otsustanud, siis võtab kogu rahvas selle siduvana vastu. Viimased aastad Eestis ja mujal on näidanud, et nii ei tarvitse olla – tekkinud on raskesti ületatavad ühiskondlikud lõhed, mis pahatihti näivad välistavat dialoogi. /–/ Enamuse võim ei tohi hakata ühiskondlikke lõhesid süvendama, kuni need on tõesti ületamatud.“

 

 

Urmas Viilma

EELK peapiiskop

---

Ilmus esmakordselt ERRi portaalis 21.04.