Vähem rahast, rohkem Jumalast

Esmaspäeval oli võimalus saada osa ühest imelisest muusika­elamusest – Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi emadepäevakontserdist Estonias. Kontsert oli suurepärane nagu igal aastal. Kontserdi vaheajal tekkis aga huvitav vestlus ühe ametivenna abikaasaga, kes juhtis tähelepanu laste kirjutatud vahelugemistele, mida õhtujuhid ette kandsid. Kui varasematel aastatel kirjutasid lapsed enam kodust ja perest, lilledest ja loomadest, siis nüüd jäid kõrvu nn majandusteemad, isegi konkreetsete raha- ja palganumbriteni välja.
Püüdsime üheskoos seda tähelepanekut selgitada. Võimalik, et kõik materiaalne ongi lihtsalt meie jaoks tähtsamaks saanud. Nii ühiskonna kui ka selle kõige väiksemate liikmete jaoks. Aga  sellest, mida napib ja millest puudust tuntakse, just lapsed oma spontaansuses ja siiruses kirjutavad. Niisugune seletus tundus päris tõepärasena. On küll rikkaid meie hulgas, kuid valdav osa rahvast on ikkagi vaene. Vähemasti Euroopa kontekstis.
Ent raske ei ole ainult ühiskonnal ja tema liikmetel, vaid ka kirikul. Ütleksin isegi, et kirikul on topeltkoorem. Ühelt poolt peab ju kirik teenima ja toetama abivajajaid. Loomulikult eelkõige hingeliselt, aga võimaluse korral väga praktilistel viisidel. Teisalt aga ei ole kirik lõppematute ressurssidega majandushiid, kes lihtsalt pidevalt annab. Sõltub ju kiriku majanduslik võimekus eelkõige tema liikmete ohvrimeelsusest, aga ka inimeste endi majanduslikest võimalustest. Kui ei ole võimalik anda, siis ei saa ka seda teha. Isegi väga suure armastuse juures mitte. Siin ongi üks paradokse: osaledes ise ühiskonna muredes ja kitsaskohtades, on kirik kutsutud sedasama ühiskonda teenima ja toetama. Omamoodi ennast ületama.
Ilmselt kõiki ühiskonna muresid ei suuda ega pea kirik lahendama. Küll aga tuleb tal mõelda, kuidas tagada enda toimekus, et oma põhiülesanded täidetud saaks. Pean silmas eelkõige kiriku vaimset ülesannet kuulutada Kristust – kinnitada inimesi usus ja armastuses ning teenida neid selleks oma sakramentaalse eluga. Sealjuures ootab inimene, et pühakoda oleks kaunis ja köetud, kirikuaed hooldatud, vaimulik ja organist korraliku ettevalmistusega. Kõik see aga vajab raha.
Olles nüüdseks teeninud EELKs üle 20 aasta, pean küll tõdema, et majanduslikult nii keerukat aega kui praegu on, ma ei mäleta. Enamal juhul oleme suutnud Nõmme koguduses vaid palgad õigeaegselt maksta, kõik muu on lühemal või pikemal ooterežiimil. Samas on tegu Eesti ühe elavama kogudusega, kus sissetulekud on kasvanud, kuid kulutused on suurenenud kiiremini. Lisaks tundub, et karm eelarvepoliitika ja pidevad saneerimised hakkavad samuti ennast ammendama. Kujutan ette, et samade küsimuste ees on suurem osa meie vaimulikke ja kogudusi.
Millised võiksid olla lahendused? Esimene, aga minu arvates halb tee oleks tänase koguduseelu kokkutõmbamine. Võimalik, et mõnel pool tuleb seda teha, aga Jumala riigi mõttes ei ole see lahendus. Teine oleks kiriku majandusliku võimekuse suurendamine. Loomulikult on see eelkõige vaimulik asi – kui inimesele Jumal midagi tähendab, küllap ta siis ka kirikut toetab –, kuid samas on see ka puht korralduslik ja organisatoorne asi. Pean siin silmas liikmemaksude, kiriklike talituste ja sihtotstarbeliste korjanduste temaatikat. Sellele lisaks peaks riik võtma kindlasti senisest suurema vastutuse pühakodade remondi ja korrashoiu eest, kuna EELK tegevus ei piirdu ainult kogudusliku tööga. EELK koguduste ja asutuste panust meie ühiskonnale ei saa alahinnata.  
Mõistan, et eelnev sai liiga majanduslik ja asine. Aga need on meie tänased valuteemad nii ühiskonnas kui kogudustes. Palun Jumala armu – armastust, tarkust ja kannatlikku meelt –, et kõigele vaatamata võiksime rõõmsa ja lootva südamega Issanda tööd edasi teha. Siis ehk on enam lootust, et võib-olla viie-kümne aasta pärast võiksid meie lapsed taas rääkida rohkem oma emast ja isast, kodust ja perest. Rääkida Jumalast.

Ove Sander,
assessor