Vähem emotsioone ja rohkem asjalikkust

Küllap on nii mõnigi lugejatest pidanud vastama konksuga mälumänguküsimusele, mitu rüütlit langes teadaolevalt Ümera lahingus. Vahel on selle küsimuse juurde veel segadusseajamiseks lisatud eksimisvõimalus pluss-miinus viis rüütlit.
Mäletan isegi, kuidas ma Mait Metsanurga «Ümera jõele» toetudes langenud rüütleid kokku lugesin – külavanem Kiur tappis ühe, vanem Vello lõi ühel hobuse surnuks ja rüütel jäi kukkudes võitlusvõimetuks, ümmardaja Vaike lasi ühele noole silma jne.
Samas oli minu jaoks tookord üllatav ja pisut šokeeriv vastus, et tegelikult pole meil teada mitte ühestki Ümera lahingus langenud rüütlist. Vähemalt ei räägi neist ainus säilinud allikas Henriku Liivimaa kroonika.
Tunnistan, et eelmises lõigus kirjeldatud küsimuse vastuse teadasaamine pani mind omal ajal tõsiselt mõtlema, et asjad ja sündmused võisid olla tõenäoliselt oluliselt teisiti, kui need olid olnud minu ettekujutuses. Mäletan ka oma ägedat sisemist protesti uue arusaama vastu ning vaid natuke lohutas mind tookord eneseõigustus, et mõni rüütel võis ju Ümera lahingus ikkagi langeda, lihtsalt Henrik ei kirjutanud sellest.
Olen jälginud praegu toimuvat kirglikku debatti Eesti keskaja mõistmise üle, kus fookuses on eelkõige 13. sajand. Hiljuti ilmunud koondteose «Eesti ajalugu II» autorid on rõhutanud tolleaegsete olude keerukust, mistõttu Eesti aladel elanud inimesed sõlmisid mitmeid ajutisi liidusuhteid ja sõdisid ka vastaspoolel. Samuti on tähelepanuväärne püüd anda sissevaade tolleaegsete inimeste igapäevaellu.
Pisut vastanduvad neile traditsiooniliselt eestlaste kokkukuuluvustunnet ja vabadusvõitlust toonitavad käsitlused. Kindlasti ei ole diskussioonid sellel teemal veel lõppenud, sest kõne all olevad küsimused on otseselt seotud paljude inimeste identiteediga.
Ajaloodebatte jälgides torgatas mulle pähe, et religioossetel inimestel on analoogiliste teemade puhul üks suur eelis. Juba õige varakult hakatakse usuasjades õpetama, et olulisi tekste ja sündmusi tuleb tõlgendada ning religiooni sfääris ollakse mitmekesiste tõlgendustega harjunud.
Loomulikult on see nõnda esmalt Piibli tekstiga. Suur osa kristlastest saab ju aru, et seda ei saa võtta sõna-sõnalt. Lihtsa näitena võib tuua, et enamik Eesti kristlastest sööb jõulude ajal rahulikult verivorsti, mis sellest, et Vanas Testamendis on veri keelatud toitude nimekirjas.
Tänu tõlgendustele ongi usuinimesed harjunud, et on neid, kes otsivad Piiblist juhtnööre igapäevaeluks, teised uurivad salapäraseid allegooriaid, kolmandad näevad Piibli peamise sõnumina kutset eksistentsiaalsete valikute tegemiseks jne.
Ning selliste mitmekesiste mõistmiste taga võib näha ka usu elujõudu.
Niisama on teoloogiahuvilised harjunud interpreteerima teisigi maailmale olulisi tekste. Olgu selleks siis Charles Darwini «Liikide tekkimine» või Henriku Liivimaa kroonika. Ning tõlgendamine on teema, kus võib tunnetada, et teoloogiahuvilistel on tänu pikaajalisele ja laialdasele kogemusele võrreldes näiteks ajaloohuvilistega vähem emotsioone ja rohkem asjalikkust.

 

 

 
 

Toomas Jürgenstein
Eesti Kiriku kolumnist