Vägivaldne kristlus

Mõnedki mu tuttavatest vastandavad islamit ja kristlust, väites, et esimene neist on vägivaldne ja teine rahumeelne. Tegelikkuses pole kumbki religioon ühtne, vaid neis leidub palju ja sageli täiesti vastukäivaid tõlgendusi. Nii on isegi vagade ja innukate kristlaste seas alati olnud vägivalla õigustajaid.
Ei tohiks näiteks unustada, et Eesti ristiusustamine toimus üsna džihadistlikus vaimus. Võtkem kasvõi Läti Henriku kirjeldus aastast 1215: «Nõnda siis need, kes [Lõhavere] linnuses olid, nähes tuld valli hävitamas ja kartes, et seeläbi linnus vallutatakse, lubavad raha, et nad linnuse alt lahkuksid. Sakslased aga kinnitavad, et nad ei nõua neilt midagi muud, kui et nad end ristida laseksid ja tõelise rahuloojaga lepitatuna saaksid nende vendadeks nii selles ajalikus ilmas kui ka tulevases. Seda jälestades kardavad nad ennast neile kätte anda. Kuid liivlased ja lätlased koos kogu sõjaväega lisavad tuld ja ähvardavad mahapõletamise ja tapmisega. Need [eestlased – R. S.] aga paluvad, kui vall on juba hävitatud, härdalt armu, kartes, et nad tapetakse, tulevad linnusest välja ja tõotavad end ristida lasta.»
Kui tänapäeval muslimitest äärmuslased midagi taolist korda saadavad, on see mõne arvates järjekordseks ümberlükkamatuks tõendiks islamile omasest sallimatusest ja julmusest. Ometi pole ristisõdade aegne vägivaldsus ka kristluse ajaloos sugugi erandlik.
Meenutagem näiteks Euroopa varauusaegseid ususõdasid. Või lähiajaloost Liibanoni kodusõda, kus kristlased muslimitele julmuse poolest sugugi alla ei jäänud. Ka Norras 77 inimest tapnud Anders Breivik väitis, et tegi seda kristliku õhtumaa kaitseks.
Võib ju väita, et vägivalla pooldajad pole üldse mingid õiged kristlased, sest nad toimivad risti vastupidiselt Piibli põhimõtetele. Aga kes meist Piiblit piisavalt tõsiselt võtaks? Me kõik rõhutame meelsasti neid pühakirja nn käsusõnu, mida on suhteliselt lihtne täita, ja leiame ettekäändeid ülejäänutest kõrvalehiilimiseks. Või tunnete te mõnda kristlast, kes oleks poolegi oma varandusest vaestele jaganud või hiilgaks vaenlaste armastamise poolest?
Tegelikus elus kipuvad kristlased olema üsna samasugused nagu teisedki inimesed – mõned sõbralikud ja rahumeelsed, teised aga … mitte just nii väga. Siis pole ka imestada, et inimesed eriti uskuda ei taha, kui neile Kristuse armastusest räägime.
Eks muslimitegi seas ole väga erinevaid inimesi, sest tegelikus elus tõlgendab igaüks Koraani täpselt nii, nagu talle sobib. Uuringud näitavad ka, et muslimite hoiakud usulistes, poliitilistes ja moraaliküsimustes erinevad riigiti kardinaalselt. Ei tohi muidugi alahinnata tõsiasja, et euroopalike arusaamadega kokkusobimatud või suisa sõjakad islami tõlgendused on praegu mõjukad.
Küllap on aga lihtsalt ajad rahumeelseks religioossuseks ebasoodsad, sest äärmuslus kipub esile kerkima ka teistes usundites, näiteks hinduismis, judaismis ja paraku vist ka kristluses.

 

 

 
 

Rain Soosaar,
Eesti Kiriku reporter