Väga palju on head

Mitte väga tihti, aga vahel ikka on Jumal mullegi kinkinud hetki, mil enese üle järele mõelda. Mõelda oma mõtlemistele ja ütlemistele. Mida olen tähele pannud, on see, et sageli on teemaks, kuidas asjad peaksid olema või mida tuleks veel teha.
Sellega kaasneb muidugi arusaam, et enamik asju on nii või teisiti tegemata jäänud või siis pole need kõige paremini õnnestunud. Ühesõnaga negatiivne. Ilmselt ka vist eestlaslik.
Seepärast mõtlesin nüüd küll, et püüaks järgnevates ridades olla kas või pisutki positiivsem ja optimistlikum. Tegelikult ka objektiivsem. Sest vaadakem lahtisi silmi elu enese ümber – kui palju on selles siiski ilu, kui palju headust, kui palju õnnestumisi.
On tõesti põhjust tänada Jumalat kõige selle eest, mida tema kallis Vaim meie keskel on korda saatnud. Ja pühakiri tunnistab, et tema halastused pole veel lõppenud, need on igal hommikul uued.
Nõnda võin ka ise mööduvale kuule tänu ja rõõmuga tagasi vaadata. Esimene, mis meenub, on 6. mai meie kiriku laagrikeskuses Talu. Inimestest tulvil peamaja ülemine saal, lilled, kingitused, head soovid. Lõpetamas oli terve aasta väldanud piibli- ja misjonikursuse esimene rühm – 20 inimest, valdavalt noored. Nende silmist kiirgas Jee_sust ning palvetes ja tunnistustes vaimulikku rõõmu ja teenimisvalmidust.
Minu arvates märgilise tähtsusega sündmus meie kirikus – arusaam, et oma kiriku kasvuks vajame usus tugevaid ja motiveeritud kirikuliikmeid. Sellel rajaneb ilmikteenimine, mis omakorda juhatab vaimulikku ametisse. Suur tänu Titta Hämäläisele ja kõigile abilistele meilt ja Soomest.
Edasi ühest vahetumast sündmusest. EELK tunnustas esimesel nelipühal piiskoplikus toomkirikus oma tublisid töötegijaid. Need olid taas meie kiriku imelised hetked. Ja polnud see ainult formaalne žest, vaid piiskoppide, kirikuvalitsuse, meie kiriku siiras tänu oma ustavatele tütardele ja poegadele.
Olen veendunud, et tunnustust väärivaid inimesi on meie kirikus kaugelt rohkem, kui neid läinud pühapäeval toomkiriku võlvide alla mahtus.
Tähtis on see, et me märkame, täname ja tunnustame kindlasti Jumalat, aga ka üksteist, nagu meie peapiiskop Andres Põder rõhutas.
Südamesse läks ka vend Eerik Jõksi tänukõne. Kõneldes kõikide tunnustatute nimel, tuletas ta meile meelde Püha Vaimu kolmekordset andi: kahetsust, kasvu ja koostööd.
Ka usuteaduse instituudis oli mööduv kuu õnnistusrikas. Väga intensiivselt jätkusid liitumisläbirääkimised ja -ettevalmistused Tartu teoloogia akadeemiaga.
Nende ridade kirjutamise järel koguneb hariduskomisjon, kus võime läbi vaadata juba peaaegu lõpliku vormi saanud liitumislepingu eelnõu. Palju on pingutatud selle nimel, et sügisene vastuvõtt oleks instituudis ja akadeemias ühine.
Samuti tõi 10. mail toimunud rektoriks õnnistamine kaasa palju rõõmu ja uusi koostöökontakte, mis aitavad kindlasti kaasa kiriku ja tema kooli ülesehitamise jätkamisele. Rääkimata sellest rõõmust ja lootusest, mis on meie südames seoses pea algava vastuvõtuga usuteaduse instituuti.
Usun, et need mõned meenutused maikuust on veennud mind ja head lugejat, et tõesti on väga palju head, mille eest on põhjust tänada ja kiita Jumalat. Eriti aga koostöö ja palve Vaimu eest, mida Jumal on meie peale viimastel aegadel rohkesti valamas.
Palvetagem, et Jumal ise avardaks meie südameid, täidaks meid Püha Vaimu uue rõõmu ja väega ning annaks meile armu alati üksteise eest palvetada. Siis tuleb kasv ja edasiminek, taanduvad negatiivsed ja moonutatud hinnangud. Siis saavad meistki need, kes tänavad kõige eest. Seda ootab Jumal.

Ove Sander,
usuteaduse instituudi rektor