Vaesusest ja rikkusest

Eelmisel nädalal räägiti Viljandi Jaani kirikus frantsiskusepäeva konverentsil vaesusest ja rikkusest. Püha Franciscus suutis oma elus teostada kristlikku ideaali, olla «kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad» (2 Kr 6:10). Küllap on see võimalik tänu ususilmale, mis suudab näha rikkust, mida Jumal meie kätte on andnud. Ka Viljandi konverentsil jäi kõlama mõte, kui palju ilusat ja väärtuslikku on Eestimaal – olgu puhast loodust, liigirikkust, hea tahtega inimesi või ka teadmisi ja ideid, mida tuleb aina enam tutvustada ja esile tõsta.
Eelmisel nädalal võisime tähistada Tartu ülikooli 375. aastapäeva ja rõõmustada, et usuteaduskonnal seal taas väärikas koht on. Rääkides aastapäevakõnes universitas’est, ütles president Toomas Hendrik Ilves: «Ilma kõigi kolme – loodusteaduse, filosoofia ja kaunite kunstideta, õiges proportsioonis vastavalt erialale, matemaatikule, teoloogile või kunstiajaloolasele – ei ole inimene täiuslik.» Universaalsus puudutab samuti teoloogiat ja kirikut.
Kiriku suur rikkus on tema inimesed, kes vastavalt oma erialale, huvidele ja ideedele on pühendunud Kristuse tunnistamisele ja tema kiriku teenimisele. Vahel on ajaleheväitlustes jäänud kõlama vastandamine: kes on fundamentalist, kes liberaal, kes kõrg-, kes madalkiriklik, kes krüptokalvinist, kes krüptokatoliiklane. Aeg on kõrvale heita nõukogudeaegne mõtteviis ja terminoloogia: krüpto… Miks peaks keegi täna tegutsema salaja või põranda all?
Luterlastena vabas Eestis on meil südametunnistusevabadus ja õigus pühakirja alusel ise otsustada. Luterlasena võime pidada end nii protestandiks kui ka üldise kiriku liikmeks – teisisõnu katoliiklaseks, olla traditsionaalsemad või modernsemad, arendada liturgiat või kuulutada äratuskoosolekuil. Konfessionaalset eripära ei tohi monopoliseerida ja endale silmaklapiks seada. Vastupidi, olgem tänulikud, et võime näha nii mitmesuguseid viljastavaid otsinguid, et kiriku võra sirutub laiali ja ühendab erinevaid inimesi tüvega – Kristusega. Just siin tuleb nähtavale kiriku ühtsus ja seda meil on! Kuningas Kristuse armastus ehitab kirikut.
Meie kirik on ka demokraatlik. Seegi on meie eesõigus ja rikkus. Seda tuleb kasutada ja siis ka aktsepteerida. Me ei tohi olla kõrval otsuste tegemise protsessist, kui meil on võimalik selles osaleda, ja tagantjärele kritiseerida tulemust. Me ei tohi loobuda kaas- ja koostööst, kui oleme oma arvamusega vähemuses.
Kiriku teevad rikkaks nii eriarvamused kui suutlikkus neist üle olla. Vaimuavarus, koostöövõime ja haritus käivad enamasti käsikäes. Armastada Kristust ja kirikut tähendab armastada ka haridust. Ilmaaegu ei jõudnud meie kirikukogu kindlale seisukohale, et õpetaja haridustasemeks kirikus peab olema vähemalt magistrikraad. See ei ole kerge ülesanne.
Olgem tänulikud, et Eestis on nii mitmeid usuteaduskondi. Eriti tänulikud olgem selle eest, et meie kirik on suutnud säilitada ja kõrgtasemel üles ehitada Usuteaduse Instituudi. Instituudi pere on selle heaks ennastsalgavalt töötanud. Ükski teine kool ei täida päris seda ülesannet, mida meie oma õppeasutus. Ometi on probleemid eelarve ümber tekitanud siingi arusaamatust ja vastandumist. Võib-olla pole ajaleht eelarvevaidluste koht? Arvan, et selle teema väljumine kabinetiseinte vahelt on hea ja vajalik. Liialt vähe on sellest avalikkuses kõneldud.
Nüüd, kus Eesti elatustaseme kasvades välistoetused järk-järgult vähenevad, tekib küsimus, kust tuleb raha. Kirikuvalitsus saab jagada ainult seda, mis kuskilt laekub. Jah, erinevate projektide kaudu hangivad allasutused ja organisatsioonid ise märkimisväärse summa. Ometi on minu arvates vaid üks mõistlik vastus: keskasutuste, sealhulgas Usuteaduse Instituudi töö peaks võimalikuks tegema üldkirik tervikuna. Tähendab, iga kogudus ja koguduseliige. Kui meie ootused on suured, tuleb nende nimel ka panustada. Samas on iga koguduse ja kihelkonna rikkuseks ka haritud vaimulik, kirikumuusik või pühapäevakooliõpetaja. On aeg neid seoseid kirikus selgitada ja inimestele mõistetavaks teha.
Aastal, mil tähistame vaba rahvakiriku 90. sünnipäeva, on ilus ja vajalik üles otsida kõik koguduseliikmed, tänada neid ustavuse ja toetuse eest, kõnelda kiriku ülesannetest ja võimalusest nende täitmises osaleda. Tohime olla tänulikud Jumalale, et meie elu on läinud järjest paremaks. Me pole vaesed. Ka mitte inimeste ja usu poolest. Jumala õnnistused pole lõppenud! Vaja on neid näha ja näidata. Siis liigutab usk mägesid, siis teeb vaene paljusid rikkaks!
Rõõmsat ja õnnistusrikast lõikustänupüha!

Andres Põder,
peapiiskop