Vaba eurooplase kohus

Möödunud nädala neljapäeval vapustasid maailma plahvatused Madridi reisirongides.
Terroriakte, kus hukkus vähemalt kakssada ja sai haavata üle tuhande neljasaja süütu inimese, on Euroopa seni vaid harukordadel tunda saanud. Seni pole veel päris selge, kes on plahvatuse taga. Kui alguses seostati juhtunut baskide terroriorganisatsiooniga ETA, siis viimasel ajal on kahtlused langenud enam islamiäärmuslastele, eelkõige al-Qaedale.
Küllap seondub eestlaste jaoks Hispaania eelkõige katoliikluse, härjavõitluse, Goya või Velazquesi maalide ja Madridi või Barcelona jalgpallimeeskondadega. Alles viimasel viiel-kuuel aastal on paljudele lisandunud kogemus Hispaaniast kui turismipaigast ja puhkekohast, kindlasti on tekkinud ka isiklikke sõprussidemeid. Ometi pole need sidemed reeglina kuigi tihedad ja see sunnib küsima, kas ja kuidas puudutab Madridi terroriakt meid?
Viimastel nädalatel on meie ajakirjanduses mitu artiklit rõhutanud inimese õiguste kõrval tema vastutust ja kohustusi. Näiteks terrorijärgse päeva Postimehe juhtkiri toonitas inimeste kohustust astuda ühiselt vastu terrorile: «Kõlab taas banaalselt – aga vaid ühiselt saab terrorismile vastu astuda. Ja selles võitluses loeb igaühe panus, mis omakorda tähendab, et keegi ei saa selles võitluses üksi jääda. Meenutagem, et 11. septembril 2001 oli Hispaania peaminister Jose Maria Aznar Eestis… Kõik on omavahel seotud.»
Samas ajalehenumbris kirjutas välisuudiste toimetuse juhataja Erkki Bahovski artiklis «Vaikiv ajastu meis enestes» aga rahva pessimistlikust tahtmatusest tegelda sellega, mis ennast otseselt ei puuduta: «Heitkem pilk enda ümber – kas Eestis on mingit huvi välispoliitiliste või lihtsalt poliitikaajakirjade vastu…»
Enamik Eesti rahvast otsustas Euroopasse mineku poolt. Sellega muutuvad Euroopa asjad üha enam meie omadeks. Ehk oli möödunud laupäeval Tartus terroriohvrite mälestuseks korraldatud miiting väikeseks sammuks selle tunnetuse suunas. Esmaspäeval oli rohkesti ka neid, kes ühinesid Iirimaa üleskutsega kolmeminutiliseks leinaseisakuks.
Usklikel inimestel on kannatuste mõtestamisel alati eelis. Nad ei pea otsima kedagi kättemaksuks, seda enam, et rutakalt leitud patuoinad võivad hiljem süütuteks osutuda. Küll aga on usuinimeste relvaks palve ja kättemaksu asemel küsimuse suunamine iseenesele, kas mina saan ohvrite heaks midagi teha. Kui otsest võimalust aidata ei ole, avaldub abistamissoov solidaarsuses kannatanutega ja hoolivamas suhtumises inimestesse, kellega iga päev kokku puututakse. Loomulikult on niisuguselt pinnalt lihtsam konkreetsete võimaluste ilmnemisel kannatanutele reaalset abi osutada.
Toomas Jürgenstein