Uut peapiiskoppi oodates?

Assessor Mati Maanas kirjutas meie lehes (11.04) ootustest, mis on seotud võimaliku haldusreformiga kirikus, ning leiab, et selles plaanis tuleb tõenäoliselt oodata uue peapiiskopi ametiaega ja otsuseid.
Äsjasel kirikukogul on palutud kaadripoliitikaga tegeleval piiskop Einar Soonel oma ametis jätkata. Kas mitte samasugust ettepanekut ei tehta peapiiskopile kahe aasta pärast? Oma sõnavõtus kirikukogul, nii nagu varem ka avalikus meedias, on Andres Põder väljendanud küll seisukohta kirikupeana pensioniea saabudes mitte jätkata.
Meenutades ülestõusmispühi, tundsid küllap paljud ristiinimesed heameelt selle üle, et kirik ja selle sõnum jõudis meedia erinevate kanalite kaudu n-ö pildile. Demokraatlikus riigis said kristlased sõna. Luterlikus kirikus toimetava kodanikuna jäi mulle ka kõrvu ridadevaheline sõnum sellest, et järgmise kahe aasta jooksul mingeid suuremaid muudatusi oodata ei ole.
Samal ajal kõnelesid meedias otse või kaude kiriku olukorrast praost Jaan Tammsalu ja kantsler Urmas Viilma. Tammsalu oli vist ainuke, kes kõneles ka mingisugusest diskussioonist kiriku sees, rohkem paistsid avalikud esinemised pigem soolonumbritena ning andsid veel kord tunnistust reaalselt kahte jalga lonkavast kiriku sise- ja väliskommunikatsioonist ning läbitöötamata ühise kuvandi esitamisest.
Jah, erinevate ootuste pakett tulevasele peapiiskopile on kahtlemata mosaiikne. Oodatakse muudatusi, aga milliseid, selles lähevad kindlasti paljude arvamused lahku. Olen nii Põhja- kui Lõuna-Eestis kuulnud öeldavat, et vaimulikud teevad vaikselt oma kogudustes tööd ega julge koguduseliikmeile öeldagi, et Tallinnas on olemas veel niisugune asutus nagu konsistoorium.
Teisalt on jäänud mulle mulje, et vahepeal on hakatud Tallinnas looma suisa ideaalse koguduse näidismudelit, ainult ühe väikese puudujäägiga, et sellel on vähe pistmist reaalse olukorraga väikestes maakogudustes.
Mati Maanas tõdeb, et tulevast peapiiskoppi võiks otsida praeguste 40aastaste seast, justkui oleks see mingisugune garantii vajalike muutuste tekkeks. Eks mitmed nimed ja näod tulevad meelde, kes ka ühel või teisel moel oma kiriklikku karjääri kujundanud on. Kuid ma ei arva, et valikute pink peaks olema vanusest lähtuv ning eeldatav pikem kirikupeaks olemise periood tagaks kiriku optimaalse regulatsiooni.
Julgen arvata, et olukorras, kus muutused ühiskonnas on kiired ning teatud mobiilsust oodatakse ka kirikult, ei peaks olema kirikupea ametiaeg väga pikk. Lihtsalt sel põhjusel, et mitte süüdistada tegemata asjades institutsiooni üht esindajat, samal ajal kui meeskonna koostöö kõige paremini ei toimi.
Tahaksin siinjuures kirjutada tendentsidest, mis minu meelest ühel või teisel moel kujundavad ka kiriku otsustusprotsesse ja üldist nägu ühiskonnas. Vaatasin otsa meie vaimulike nimistule ja julgen öelda, et meie 166 koguduse vaimulikest maksimaalselt 40 elab ainult vaimulikupalgast. Iseenesest ei ole selles midagi iseäralikku, aga kindlasti vajab olukord siis ka ühele vaimulikule esitatavate nõuete ja ootuste ülevaatamist.
Ma ei tea, kas praostid Valgas, Saares, Pärnus või ka Virus on õnnelikud, et hooldatavaid kogudusi on nii palju. Minu jaoks ei ole taoline olukord normaalne ja leian, et üldkiriklikult tuleks midagi ette võtta.
Sain alles mõni päev tagasi kutse osaleda kirikliku peretöö kujundamise töörühmas. Luterliku kiriku kontekstis on kohtadel teenivatest vaimulikest 1/3 ilma isikliku pereta või lahutatud. See ei ole näpuga vibutamise koht, aga nii mõnigi kord võib see olla vaimuliku teenimise hind. Minu jaoks tähendab see kaht asja: oleks vaja kiiresti tegutseda selle nimel, et üldkiriklikult oleks olemas retriidi- või süvenemiskohad, et vaimulikud saaksid end koguda.
Ning viimaks, lisaks üldkiriklikule haldusreformile ja ühtsele arusaamale laste ning noorte positsioonist ootan ma pikisilmi lihtsalt hoolimist, mis tagaks ka selle, et ordinatsiooni järel ei hüppa inimesed neisse voogudesse, mille kandjaks on ainult vaba turumajandus.
Kindlasti ei ole minu esmane ootus niisiis seotud uue peapiiskopi tuleku ja olemasoluga, vaid ühiste kokkulepete ja nendest kinnipidamisega.

Mari Paenurm,
liikmesannetaja Tartust