Kolmainupühal
pühitseti Kõpu Peetri koguduses käärkambri altarimaal «Kristuse kirgastamine»,
mille maalis ja kinkis kogudusele Suure-Kõpu mõisnike perekonda kuuluv Viljandi
kunstiklubi ja Kõpu koguduse liige Elma Tomson-von Stryk.

Käärkamber sai uue kuue mõni aasta tagasi,
siis paigaldati sinna ka altar, mida esialgu ehtis tagasihoidlik raamitud
trükiväljaanne kannatavast Kristusest. Kui aga koguduse õpetaja möödunud aastal
ühel ilusal päeval von Strykkidega kirikus pärast jumalateenistust altarimaali
saamisloo üle vestlema jäi, tegi ta prouale ettepaneku mõelda käärkambri altari
kaunistamisele.

Kristuse hiilgus

Kõpu altarimaal «Laske lapsed minu juurde
tulla» on Eestis ainulaadne ja selle saamislugu huvitav. Härra Dietmar von
Stryk, Kõpu viimase mõisahärra pojapoeg, jutustas perekonda kuulunud kunstnik
Maydellist, kes pärast 1840. aastat kohalike mõisnikepere tellimisel
altarimaali valmistas ja kirikule kinkis.

Idee korrata käärkambris sama teemat aga
muutus, Dietmar von Stryki mõtte järgi valmis sealne altarimaal Kristuse
kirgastamise loo põhjal. Ekspressiivse stiili ja rõõmsa koloriidiga õlimaal
väljendab hästi tuntud piiblilugu Jeesuse muutumisest ja pakub ka tänastele
kirikulistele äratundmist, et just Tema ongi võimas valitseja Isa paremal käel.

Kristus hiilgab erevalgetes rõivastes maali
vaataja ees – nii valgeks ei suuda rõivaid valgendada ükski maapealne vanutaja,
nagu evangelist Markus kirjutab. Silmili maas jüngrid aga küsivad koguduselt ka
täna: «Mida tähendab surnuist üles tõusma?»

Kolmainupüha kirikulised võisid öelda:
«Seda meie teame ja tunnistame!» Oli liigutav, kuidas kogudus uue altarimaali
üle rõõmustas ja kunstnikku tänas.

Teine töö pühakoja jaoks

Elma Tomson-von Stryki jaoks on Kõpu
käärkambri altarimaal teine töö pühakoja jaoks. Kui 2001. aastal taaspühitseti
Riidaja kabel, maalis ta selle altariseina klaasimaali Kristuse näoga.
Kunstniku sõnul valmivad tööd kiriku jaoks suure heameele ja tänuga.

Järjepidevuse jätkamist Kõpu suure
mõisnikeperekonna esindajana peab ta väga oluliseks. Kogudusele annetamise ja
kinkimise traditsioon on aga tänapäevalgi niisama võimalik ja vajalik kui
paarisaja aasta eest. Täiesti kindel on see, et rõõmsa südamega antu jääb
tegemis- ja jagamisrõõmu kordama.

Hedi Vilumaa,

Kõpu Peetri koguduse õpetaja