Uskumisest ning uskumustest
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus / Number: 29. juuni 2005 Nr 30 /
Hiljutise Eurobarometeri uuringu järgi tuleb välja, et Euroopa Liidu
riikidest usutakse Eestis kõige vähem isikulise Jumala ning kõige enam inimesest
kõrgema jõu või vaimu olemasolu. Ehk siis vastavalt 16 ja 54 protsenti
elanikkonnast.
Hiljutise Eurobarometeri uuringu järgi tuleb välja, et Euroopa Liidu
riikidest usutakse Eestis kõige vähem isikulise Jumala ning kõige enam inimesest
kõrgema jõu või vaimu olemasolu. Ehk siis vastavalt 16 ja 54 protsenti
elanikkonnast.
Tegemist on päris huvitava märgiga eestimaalase religioossusest. Kuigi –
tuleb kohe märkida, et arvatavasti pole analoogsete arvamusuuringute
tabavusprotsent sugugi mitte nii kõrge, et neid liiga täpsetena või tõsiselt
võtta saaks.
Kõige lähemal olid Eurobarometeri uuringu kohaselt eestlastele tðehhid ja
rootslased. Tðehhis uskus Jumala olemasolu 19 ja Rootsis 23 protsenti ning
kõrgema jõu või vaimu olemasolu vastavalt 50 ja 53 protsenti.
Tðehhi ja Rootsi on aga Eesti kõrval ka ühed sekulariseerunumad maad
Euroopas. Hoolimata sellest, et kirikuliikmete protsent on mõlemas riigis (eriti
Rootsis) oluliselt kõrgem kui Eestis.
Küllap aga näitab antudki arvamusuuring tegelikult sedasama, millest palju
kõnet olnud, nimelt religiooni viiside muutumist tänases Euroopas. Mis ei
tähenda religioossuse kadumist. Uskumine on muutunud vähem seotuks
institutsioonidega nagu kirik ja kohalik kogudusekeskne kogu(kihel)kond.
Uskumused on muutunud avalikust asjast inimese sise-, privaatasjaks. Või rangelt
isiklikuks asjaks, nagu vahel öeldakse.
See omakorda tingib uskumise vormide ja uskumuste paljususe. Kuna uskumist ei
reguleeri enam ükski ühiskondlik reegel, kujundavad inimesed ühekaupa oma
uskumisreeglid ise. Või pigem – jätavad need kujundamata, omades parema meelega
vabavormilisemat ja mitte kuigi siduvat pilti n-ö kõrgemast jõust või vaimust.
Tegelikult peakski (või võiks?) Eurobarometeri küsitluse kohaselt Eestimaal
Jumalasse uskujate arvuna leitud 16 protsenti elanikest kattuma laias laastus
kirikute ja teiste monoteistlike usuliste ühenduste aktiivsema liikmeskonnaga.
Muide – ka selle küsitluse järgi olid oma isikulisse Jumalasse uskumises
kõige aktiivsemad Lõuna-Euroopa katoliiklike ja õigeusklike maade inimesed. Ehk
teisisõnu nende maade elanikud, kus usk on veel mingilgi moel avalik ja
ühiskondlik asi.
