Unistus Eesti misjonitööst

Alates 1992. aastast Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustes töötanud Anu Väliaho unistab ajast, mil Eestist saadetakse misjonäre tööle oma kiriku kulu ja kirjadega. «Oleme koos Liliann Keskineni ja Rael Leedjärvega EELKs pigem «aumisjonärid»,» tõdeb Anu. «Meie läkitamisega seotud põhikulud kannavad siiamaani Soome misjoniorganisatsioonid.»

Misjonärid kõikjal abiks

Misjonitöö eesmärgiks pole Jumala sõna ajutine levik, vaid juurdumine, mis eeldab rohkesti aega ning vahendeid. Sihtkohas tuleb tagada tingimused, et elava Jumala oma ellu vastu võtnud inimesed saaksid ka edaspidi oma usku praktiseerida. «Usuelu toetub neljale sambale: Jumala sõna, palve, armulaud ja usklike osadus,» selgitab Anu. «Kui mõni neist puudub, siis usuelu logiseb ja on ainult aja küsimus, kui kaua inimene jaksab usus püsida.»
Nii kuulub Ingeri kirikus misjonäride töö hulka näiteks abistamine hoonete ehitamisel, kuhu Jumala nimel kokku tulla. Venemaal on üsna tavaline, et kirikusse jõudmiseks tuleb läbida sadakond kilomeetrit, see nõuab küllalt suurt tahet, seega ka usku. Koguduste töötegijaidki ei saa koolitada ilma rahata. «Eesti koguduste palvetugi on misjonärile väga vajalik: tunnen, et ma pole kaugel üksi. Mate-riaalselt on meie tööd Eestist toetanud aga rohkem eraisikud ning Eesti Evangeelne Vennastekogudus,» tõdeb Anu.

Misjonäriks soomlaste toetusel

Koguduste misjonivastutus tekib pikkamööda, vajades omakorda vastutustundlikku arendamist ning tuge. Väliahode tööga seotud kulutused katab 150aastase töökogemusega Soome Misjoniselts, mille liikmed on kõik Soome luterliku kiriku kogudused. Soome ja Eesti välismisjoni-alase koostöö algus ulatub rohkem kui saja aasta taha, soovi korral on mõlemal poolel üksteiselt palju õppida ka tänapäeval.
Väliahode misjonäripaar on kodumail Eestis ja Soomes kohtunud väga paljude inimestega, tutvustades hõimurahvaste seas tehtavat misjonitööd. «Huvi on olnud suur, näiteks Eesti kooliõpetajad on leidnud, et sel teemal võiks rääkida koolides. Üldiselt tundub, et Eesti inimesed lihtsalt ei tea, mis misjon on, ning sellepärast ei osata seda ka toetada,» arvab Anu.
Misjonär ei jaksa igapäevatöö kõrvalt anda infot paljudele erinevatele kanalitele, sellepärast kirjutatakse aeg-ajalt oma tööst kindlatele kontakt-isikutele kodumaal, kes teavet edasi levitavad. Vastastikku toetava ühenduse tagamiseks on Misjonikeskus püüdnud Soome eeskujul juurutada meilgi tugikoguduste süsteemi ning vabatahtlike misjonisekretäride ametit, kes teavitaksid kogudust misjonäri töö hetkevajadustest ning kel oleks meeles saata misjonärile infot kodumaalt.

Kodukogudused toetavad

Praegu on igal misjonäril 3–4 tugikogudust, paraku hindavad nii Anu Väliaho kui Liliann Keskinen sidet nendega tagasihoidlikuks. «Olen väga õnnelik, kui saan Rapla või Tartu Maarja koguduse järjekordse ajalehe,» kinnitab Anu. «Uskuge – Venemaal on huvi koguduste vastu, kes on misjonärid nende juurde saatnud. Tahetakse teada, mis inimesed need sellised on, kes misjonäre läkitavad.»
Paljas nimetus oskusi ega töötahet ei taga. Samas pakub tegevusele ametlikkuse lisamine aktiivsetele kindlust juurde. 2006. aastal sai soome misjonäriperekond Tuovinen endale toetajaskonna Tapa koguduse näol tänu kohaliku koguduse liikme kauaaegsele misjonitoetaja-eluviisile, millest sündinud laiem misjoniteadlikkus lõpuks koguduse õpetaja ning Misjonikeskuse poolt äramärkimist leidis. Tapa misjonisekretäri Helve Pükkeneni kogemused ja tarmukus on sestpeale saanud jõudu tegelda misjonihuvilistega laiemalt kui kodukandis.
Paistab, et meie luterlike koguduste misjonihuvilised on nii üksteise kui Misjonikeskuse poolt suures osas veel avastamata. 26. jaanuaril Misjonikeskuses Tallinnas Tehnika 115 toimuvale misjoniteemalisele kokkusaamisele on lisaks juba töötavatele misjonisekretäridele väga oodatud kõik teotahtelised misjonisõbrad, et edaspidi rohkem üksteist täiendada. Hea oleks, kui tulijail on oma koguduse vaimuliku toetus.

Piret Riim