Ümber paastu on tuisud

«Tarrõ õks tarrõ, Tatökõnõ,» manitses Taarka oma suitsutare lävel pea kaheteistkümneseks saavat tütretirtsu, keda meelitas ka hämarast tarest välja imeliselt hele ja pehme märtsiilm.
Eks tütar – vibalik, kõhnakene ja suitsutare talvisest nõest räämane, tahtnud nagu kanakesedki päikesest säravale õuele joosta, kuid hanged värava taga olid veel liiga vähe vajunud ja Savimäe poolt viskas vahetevahel üsna külma tuulehõngu.
Oli algamas juba kolmas paastunädal. Öeldakse – ümber paastu on tuisud, küll läheb kevadele. Mööda sai sorokasveet ja eile oli taliharjapäevgi. Peagi aga – aleksapäeval – lausutakse: «Talv viskas riivehmri vällä.» Ehk hakkabki juba sulama, ehk pole kevad enam kaugel. Kõik lootsid talve karmist kaisust kiiremini pääseda ja seepärast sõnuti kasvõi igaks juhuks oma parimaid sõnumisi ja lausuti lausumisi. Vahel läksid nad täide, mõnikord küll jah…
Sorokasveediks küpsetatakse Setumaal nelikümmend kakukest (vadsakõst) ja viiakse haoriida pääle, öeldes: «Tsirgukõsõ, puttui suvõl mi viläkest ja tulgõ ja sööge mi vadsakõisi!»
Ei olnud Taarkal kusagilt võtta neid neljakümmet vadsakõst, aga mõned said ikka ära söödud ja laualt purukesi oma neljale kanalegi antud. Sorokasveedikakukesed  tõi Taarka seekord Vasla külast Mihali Piitre tütre ristsetelt.
Kaugel enne taluvärateid oli Taarka oma suitsutarest tumedat nägu värske lumega hõõguma löönud, lükanud oma sõsara, kuulsa värvija Perdaku Hemmo värvitud lõngadest kenakirjalise räti silmilt tahapoole ja alustanud juba lävel, hoogsalt:
Lää siss siia ka kaema
üle tarõlävekese,
siiä teid õks kaema tulõ,
üle läve ütle sõna,
siih õks om hüä rahvas,
eläs pehme pere kuuh,
siist es kiä kurja kuulõi,
kuulõi halva harahula,
kodo kõik siin korgõnõs
elo õks lätt siih
        ilosambas…
Katkend Setu lauluema Hilana Taar­ka loost, mis on algselt ilmunud 1981. aastal ajalehes Töörahva Elu. Taarka oli loo autori Ilmar Vananurme vanaema tädi.

Ilmar Vananurm