Üksinda või lihtsalt koos iseendaga

Me võime kasutada samu sõnu ja elada läbi sarnaseid olukordi, ent tähendused, mis me neile anname, on sageli täiesti erinevad.
Üksindusel võib olla eri tähendusi ja varjundeid. Üksindus võib anda suurepärase võimaluse olla segamatult oma mõtetega, aga võib kaasa tuua painava tunde, milles segunevad mahajäetus ja hirm.
Erinevad vaatenurgad ja nendega kaasnevad erinevad tunded kinnitavad, et sündmus või asjaolu iseenesest pole kunagi nii oluline kui tähendus, mille me sellele anname. Igaüks on vaba valima tähendusi või vähemalt panema kahtluse alla oma senised või ümberkaudselt käibivad tähendused, millest on mõjutatud oldud.
Sattudes sündmustesse või kohtudes inimeste või asjaoludega, millele tahaks esmapilgul negatiivset silti panna, võiks alustuseks iseendale esitada kaks kontrollivat küsimust: kas sellele olukorrale (inimesele, asjaolule) on võimalik vaadata ka mingi teise, harjumuspärasest erineva nurga alt? Ja teine oluline uuriv küsimus võiks olla iseenda sisemise olukorra kohta. Mis seisus ma ise hetkel olen? Rahulik, ärritatud, õnnelik, õnnetu?
Inimene on üldjuhul iseenda ja maailmas juhtuvaga suurem sõber (annab positiivsemaid tähendusi), kui ta põhivajadused on rahuldatud (terve, lähisuhted korras, töö olemas jms). Katmata põhivajadused (haiglane olek, äsjane tüli, maksmata arved jms) kallutavad meid pigem negatiivsete tähenduste poole.
Tihti on märgatav, et inimene toimib masinaga sarnaselt. Teatav automaatrežiim kuulubki elu juurde, see aitab energiat kokku hoida ja olla efektiivne korduvates tegevustes.
Kehvaks kisub, kui automaatne tegutsemine-reageerimine valdavaks saab – nii võib elu kaotada maitsed, mis sellele väärtuse annavad ja elu elamisväärseks teevad.
Automaatsete reageerimisviiside puhul ei märgatagi, kuidas värskele mõttevoole ei olda nõus ruumi andma, pigem kehtib seaduspära: kui annan millelegi hinnangu, siis jään selle juurde, ja enamgi veel: hakkan endalegi märkamatult sellele ka lisakinnitusi otsima. See on kinnine ring.
Esmaabiks iseendale neis olukordades võiks olla sedalaadi ennasttoetavad kinnitused: esiteks, rasked tunded mööduvad hõlpsamini, kui olen nõus neid tundma; teiseks, ma võin oma suhtumist (tähendusi) sügavamalt uurida ja soovi korral muuta; ja, kolmandaks, mina ise saan seista oma vajaduste eest.
Meie uskumused ja tähendused üksinduse või mis tahes muu eluolukorra kohta ei ole head ega halvad, õiged ega valed. Parem oleks vaadelda neid selle nurga alt, kas nad aitavad meid edasi, võimaldavad meil end oma elus paremini tunda või piiravad meie võimalusi.
Loomulikult on meil igaühel pikk n-ö elusaba taga: lapsepõlvekodust kaasasaadu, selle toel väljakujunenud elustrateegia, elukogemus jpm. Oma sisseharjunud tähendusi muuta võib olla keerukas ja aegavõttev, ent see on kindlasti võimalik.
Oma tunnetest arusaamiseks ja nendega toimetulemiseks ning oma käitumise muutmiseks on vaja julgust enda sisse vaadata, on tarvis eneseteadlikkust ja -usku.
Miks mitte uurida oma tähendusi: millised neist mind juhivad, ning otsustada siis, millised neist on ja millised ei ole minu teenistuses. See nõuab tähelepanelikkust enda vastu, oma tunnete, mõtete ja käitumise teadvustatud jälgimist.
Samm-sammult, aegamisi liikudes on lootust jõuda selliste uskumusteni ja tähenduste andmiseni, mis toetavad rahulolu ja toimetulekut.

 

 

 

 

Meelike Saarna,
pereterapeut