Ühendades jõud, suudame enam

Kuus aastat tagasi sai Nissi kogudus üle 40 aasta taas oma õpetaja – Lea Jants-Ylöneni, toona Lea Jantsi. Abikaasa Heikki Ylöneniga tutvus õpetaja Soome Hakunila sõpruskoguduse kaudu, millega kogudusel sidemed juba 15 aastat.

Heikki tuli Hakunila kogudusega Nissi kirikule külla puid istutama. «Ilm oli kole külm ja ükski istutatud puu paraku kasvama ei läinud, aga armastus läks,» muheleb Heikki. Paar laulatati 2004. aastal Tartu Jaani kirikus. Elama otsustati jääda Eestisse, sest Heikki sõnul on siin palju ära teha. Pealegi on temagi juured pärit Eestist, Pärnumaalt.
Peres kasvab kolmeaastane pisitütar Sanna, vahel koolivaheaegadel ja nädalavahetustel tulevad Eestisse ka Heikki tütred eelmisest abielust Elina (14) ja Hanna (11). Heikki teenis leiba Soomes sotsiaaltöötajana, pikka aega on ta olnud algklasside õpetaja, 20 aastat on tehtud hingehoiutööd.
Sidemed Soome sõpruskogudusega on aja jooksul aina tihenenud, igal aastal toetab Hakunila kogudus Nissit ehitustöödega seotud kulude kandmisel.
«Juba enne seda, kui ma Nissi õpetajaks tulin, oli siin tehtud Hakunila koguduse abiga suur töö – vahetatud olid kiriku katuse aampalgid. Taastatud on kiriku ümber olev kiviaed ja viimastel aastatel on Hakunila kogudus eraldanud meile raha endise leerimaja taastamiseks, et see võiks saada universaal­seks koguduse majaks. Tänaseks on pea pool tööd tehtud,» tunneb Lea Jants-Ylönen heameelt.
«Leerimajas võiks hakata toimuma talvejumalateenistused, pühapäevakool, leeritunnid, koguduse juhatuse koosolekud ja kõik muu koguduse eluga seonduv.»
Vastastikku käiakse külas kõikidel suurematel pühadel, traditsiooniks on muutumas Hakunila kirikukoori kontserdid Nissi kirikus. Sel kevadel tullakse samuti kontserti andma ning ühtlasi osaleb 50 Hakunila koguduse liiget leerimaja ehitustalgutel.
Kohalik bussiliiklus on väga hõre, seepärast on Nissi vald oma õla alla pannud ja suurematel pühadel korraldanud bussiliikluse, et inimesed pääseksid kirikusse ja surnuaeda.
Koos vallavanem Heiki Pajuriga võttis õpetaja abikaasa ette reisi Soome, kus külastati sealset laste päevakeskust, mille rajamisega Heikki seotud on, mõttega selline asutus rajada ka Nissi. Ja kuigi Soomes on päevakeskuse näol tegemist riikliku keskusega, võiks siinse ühendada kiriku tööga, oli valla ja koguduse ühine mõte. Nii saaksid lapsed, selle asemel et tänaval uidata, tulla keskusesse ja näiteks ära teha oma koolitükid, mängida ja lihtsalt aega veeta, kuni vanemad töölt tulevad.
«Meie soov on, et selline avatud tegevus tooks koguduse juurde inimesi, kes sellega liituda võiksid,» arutleb õpetaja. «Kiriku juurde on praegu koondunud päris palju inimesi, kes pole koguduse liikmed, kuid on valmis tulema leeri ja täieõiguslikeks liikmeteks saama.
Leerikooli olen püüdnud ikka kaks korda aastas läbi viia, ükskõik kui palju neid tulijaid siis on, ka praegu on nelja inimesega kool käimas. Praegustes tingimustes oleks küllaltki keeruline suurema arvu inimestega leerikooli organiseerida, sest lihtsalt pole kohta, kus olla. Kirik on külm ja inimesed ei saa tervislikel põhjustel kirikusse tulla, samas on nad väga aktiivsed ja toetavad koguduse liikmed.»
Õpetaja hindab möödunud aastat koguduses esimeseks väga heaks aastaks, eelkõige majanduslikult. «Esimest korda oleme finantsasjadega ise toime tulnud ja ka koguduse elu on hakanud elavnema. Laine Villenthal on alati tähelepanu juhtinud, et enne mind on Nissi kogudus olnud 40 aastat ilma õpetajata ning see on jätnud väga tugeva jälje, mis tõesti annab siiani paljuski tunda. Kogudus on olnud ilma karjaseta. Minu siinoleku aastad on kulunud sellele, et seda muuta.»

Merje Mänd